Kose vallale kuuluv Ernst Hiisi aegne Estonia klaver

2016 aprillikuises Kose Teatajas ilmus minult järgmine väike lugu.

Kosel on palju räägitud ja kirjutatud Anne Kruusele kingitud Estonia klaverist, mida nüüd saab kuulata ja mängida gümnaasiumi aulas. Ma julgen arvata, et selle pilliga oli teenitult õnne nii Kose gümnaasiumil kui ka Anne Kruusel, keda on põhjust veel kord õnnitleda. Ootamatul kombel väärib aga tähelepanu ka gümnaasiumi senine, täiesti amortiseerunud ja korduvalt tont teab mis värviga üle värvitud klaver, mis uue pilli saabudes gümnaasiumist muusikakooli edasi liikus.

Vana klaveri lugu peab alustama väga kaugelt, aastast 1872, kui Luunjas tuule- ja vesiveskimeistri peres sündis Ernst Hiis. Tehniliste huvidega poiss läks Tartusse klaverimeistri ametit õppima Robert Rathke klaverivabrikusse.

Pärast Tartu vabriku põlemist siirdusid Rathke ja Hiis koos Peterburi. 1903. aastal avas Hiis Peterburis esimese omanimelise klaveritöökoja ja tootis seal aastani 1915 pianiinosid. Samaaegselt oli Hiis nõutud klaverihäälestaja tolle aja mitme vene muusika suurkuju juures (laulja Fjodor Šaljapin, helilooja Sergei Rahmaninov, jt). 1915 kutsuti Hiis Venemaa vanima ja autoriteetseima klaverivabriku Diederichs Fréres peakonstruktoriks ja vabriku juhatajaks. Oktoobrirevolutsiooni järel naasis Hiis 1918. aastal Eestisse.

1922. aastal asutas ta Tartus oma järjekorras teise klavereid tootva vabriku Astron. Uued klaverid saavutasid kiiresti tuntuse. Kokku toodeti Astroni-nimelisi pianiinosid ja tiibklavereid 831. Hiis kolis 1929. aastal klaveritootmise Tallinnasse, kus töötas välja 6 pianiinode ja 4 tiibklaverite mudelit. Hiisi klaverid olid enne sõda nõutud ka Lätis ja Leedus ning koguni Egiptuses, Süürias ja Palestiinas. Hiisi klaveritöökoda hävis 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal.

Pärast sõda, kui kõik Eesti klaveritööstused olid nõukogude võimu poolt suletud või sõjatules hävinud, alustas Hiis klaverite valmistamist kolmandat korda nullist.

1950. aastal ühes Õhtulehele antud intervjuus jutustas toona juba 78-aastane Ernst Hiis ühe sõjajärgse klaveri sünnist nii: „Sooritasin selle töö üksi. Puurimisel aitas abikaasa, tema väntas, mina puurisin. Malmraami sisse tuli puurida 600 väga mitmesuguse läbimõõduga ja sügavusega auku. Samuti aitas abikaasa liimimistöödel. Klaverit tuli nelja aasta jooksul palju kordi tõsta, see mürakas kaalub vähemalt 600 kg. Siis käisid vähemalt kümme korda abiks artelli („Rahva Mööbel”) mehed. Metallraami valmistas minu poolt tehtud puust mudeli järgi tehas nr. 9, kõik ülejäänud tööd olen teinud ise.”

Samal, 1950. aastal nimetati vabrik Rahva Mööbel Tallinna Klaverivabrikuks ja anti seal tootmisse minevale kontsertklaverile nimeks Estonia. Klaveritootmise organiseerimine ja peainseneri kohustused pandi Ernst Hiisile. 1951 esitleti esimest kontsertklaverit Estonia. 1958. aastal tuli esimene suur tunnustus – hõbemedal Brüsseli maailmanäituselt. Ernst Hiis suri Tallinnas 1964. aastal.

Analoogiline Hiisi-aegne Estonia täielikult taastatuna töökojas, enne kliendile üleandmist

Hiisi klavereid hinnatakse ka täna väga kõrgelt, neid pole küll palju enam säilinud. Omas ajas toonaste kõlaideaalide järgi hinnates oli tegemist tänaste uute Estoniatega võrreldavate pillidega.

Nüüdseks muusikakooli jõudnud amortiseerunud klaver, n-ö Hiisi Estonia, kannab numbrit 174 ja on asjatundjate hinnangul kahtlusteta pärit Estonia klaverivabriku algusaastatest, kui pille valmistati veel täpselt vanameister Hiisi näpunäidete järgi. Amortiseerunud pilli taastamine on kallis, kuid hinnanguliselt siiski umbes kaks korda odavam uue Estonia ostmisest. Ühtlasi tähendaks see hinnalisele ajaloolisele pillile uue elu andmist – restaureeritud pill rõõmustaks kuulajaid hea hoolduse korral julgelt järgmised 60-70 aastat. On põhjust arvata, et mäng väärib küünlaid.

Tarmo Velmet