Hariduskonverentsil (pikk postitus)

Käisin eile (laupäeval, 30. aprillil) hariduskonverentsil “Haridus – vabade inimeste värav tulevikku”, kus mitme nurga alt ja väga autoriteetsete pedagoogikateadlaste ja praktikute (prof Tero Autio Luksemburgi ülikoolist, dotsent Tiiu Kuurme Tallinna ülikoolist, Rea Raus Tampere ülikoolist ja Villu Mengel Pärnu Herbert Hahni koolist) poolt võrreldi angloameerika ja saksa (Bildung) haridussüsteeme. Esinema pidi ka prof Ülo Vooglaid, kuid kahjuks jäi see ettekanne korraldajatest ja professorist sõltumatutel põhjustel ära.

Konverents oli osa suuremast Uue ühiskonna loomise konverentside tsüklist, mida korraldab Viini ülikoolis hariduse omandanud ja aastaid Viini Eesti saatkonnas kultuuriesindajana töötanud Saale Kareda.

Publik oli ootamatult kirju. Üksikutel hetkedel jäi isegi mulje, et osa seltskonnast oli kokku tulnud pigem mingi arusaamatu religioosse kogemuse kui sisukate ettekannete lootuses. Tegelikult olid ettekanded ühe erandiga rõõmustavalt sisukad ja üldmulje päevast väga positiivne – minu arusaamine hariduse olemusest ja meie valikutest laienes oluliselt.

Prof  Tero Autio Luksemburgi ülikoolist on sügavuti ning erinevates riikides tegelenud õppekavadega ja kirjeldas eri tüüpi õppekavade ja ühiskonna kokkupuutekohti.

Paljude väga demokraatlike riikide haridussüsteem on vastuolulisel kombel väga ebademokraatlik. Ameerikas on ülikoolid küll maailma absoluutne tipptase, kuid tavakoolide õppekavasid on n-ö spuntikust (NSVL-i sputnikuprojekt) alates püütud muuta n-ö õpetajakindlaks (i.k teacherproof). Loogika on selles, et inimene on ekslik ja kui inimlik faktor õppeprotsessist välistada, siis peaks ka vead olema välistatud. Õppekavast saab nii käsiraamat, mida tuleb sõna-sõnalt järgida. Vähe ruumi jääb õpetaja autonoomsusele ja võimalusele teha isiklikke valikuid. Selline suhtumine on ratsionaalne, kuid kasvatuslik mõju tal puudub. Puudub ka võimalus kujundada tööd ümber lähtuvalt erinevate laste vajadustest. Kui pakutav lapsele ei sobi, on süüdi laps ja ta peab kohanduma. Tulemuseks on erinevuste tasandumine, tohutu hulga talentide tasalülitamine ja nii on võimalik toimida hiiglaslikus riigis, kuid kindlasti mitte Soomes või Eestis. Kui angloameerikalikus õppekavas on sätestatud kindlad ja ainuvõimalikud töövõtted, siis muutub väga lihtsaks ka õpetajate pädevuse mõõtmine ja see on prof Tero Autio arvates suurim viga, mida teha saab. Kuidas siis mõõta õpetajapädevusi – neid ei tulegi mõõta. Õpetamine on murest tulenev tegevus, muret pole hea suurendada standardiseerimisega. Teadus ei ole suutnud tõestada väidet, et õpetamine on põhjus ja õppimine on tagajärg. Mitte kunagi ei saa olla ette kindel, milline on õpetamise mõju ja seetõttu on mistahes idee testida õpetajaid alati mingeid arenguvõimalusi tasalülitav ja seega vale.

Õpetaja vajab oma töös toetust, mitte välist jälgimist või kontrolli.

Vastupidiselt angloameerikalikule õppekavale on saksapärases õppekavas ehk Bildung’is väga kõrge usaldus õpetajate vastu. Tero Autio on väga vastu standardiseerimisele hariduses, aga kui üldse midagi standardiseerida, siis vaid õpetajate hariduse professionaalsuse tagamist.

Klassis tagab tulemuse pigem vaba, sundimatu ja ülesandel, mitte testil põhinev õhkkond. Hiinas, kus Bildung’it kõige enam rakendatakse, on eesmärk tagada, et õpetaja ja õpilane on õnnelikud – mõtteavaldus, mis võiks angloameerikalikus süsteemis tekitada skandaali, sest kohustused ei saa ega pea tegema kedagi õnnelikuks.

Professor usub, et järgmine supervõim hariduses on Hiina.

USA eesmärk põhihariduses on tagada standardite täitmine, mitte inimeste õnn. Selle mõtteviisi juurpõhjus on oletus, et mingeid punktisummasid tõstes saavutame suurema majanduskasvu.

Küsimusele, kuidas soomlastel Buildung oma haridussüsteemis säilitada on õnnestunud, professor otse ei vastanudki. Rõhutas pigem üle, et iga laps on väärtus ja mõõtmine nõrgestab lapsi.

Dotsent Tiiu Kuurme Tallinna Ülikoolist kõneles väärtustest ja turuväärtustest meie kasvatusmõtlemises.

Inimene õpib tema enese väärtuste pärast ja vastab õppides küsimusele, kes ma selline olen. Võib öelda: “Olen see, mida väärtustan”. Vaatamata materiaalses mõttes enneolematule küllusele ollakse närvilisemad, kui kunagi varem. Tiiu Kuurme näitas, millised väärtused hariduses on ajas proovitud ja millised on ajas proovitute asemele kippuvad turuväärtused.

Üks põhiline inimese ajas kaduma läinud omadus on tema teadmine sellest, kes ta on ja milliseks ta peab saama?

Suurel määral on kaduma läinud ka religiooni või selle miski tähtsustamine, mis jääb tunnetuspiiride taha. Haritus kuulub samuti eelnimetatute hulka, seegi ei ole päris lõpuni konstrueeritav, ka harituse mõistes on miskit hämarat.

 

Millised on tänased uusliberalistlikud väärtused?

Konkurents, mis alati tähendab ka kaotajaid – kas meid on Eestis piisavalt, et lubada hariduses kaotajaid?

Turureeglite rakendamine hariduses – kui klient dikteerib, mida ja eelkõige kuidas ta õppida tahab, viib see pakutava hariduse taseme kliendi harituse tasemele. Aga kooli mõte on just vastupidine. Kui turg määrab, siis määrab keskpärasus. Hariduses tähendab turureeglite rakendamine, et kaovad ära tipud. Õnne nimel tuleb näha vaeva – vaimne pingutus aga kaubana ei müü. Sõnavara suunab mõtlemist, võtame või “inimressurss” – inimest koheldakse vahendina.

 

Kokkuvõttes

Angloameerika tüüpi koolis otsustatakse väljast antud mudelite järgi, mis on hea.

Bildung’is peab ise otsustama. Ise otsustamine annab vabaduse.

Millist haridust vajab inimene, kes otsib oma identiteeti ja elu tähendust?

 

Rea Raus rääkis jätkusuutlikust haridusest

Eelpool kirjeldatud haridussüsteeme eristab mehhanistlik vs holistlik maailmavaade.

Ökologism väidab, et pidev kasv piiratud ressursside raames pole võimalik. Elujõuline tervik peaks seetõttu koosnema väikestest ja mitmekesistest osadest, mitte olema loodud ühe mudeli järgi. Loodusel on iseväärtus, mitte ainult majandusel põhinev väärtus. Kas haridus on pelgalt vahend millegi saavutamiseks või on ka haridus iseväärtus?

Mis on uus õpikäsitlus, millest nii palju praegu Eestis juttu on? See räägib eelkõige vahenditest, aga mida nende vahenditega õpetatakse? Kus sellest räägitakse?

Kas määrata õpetajatele detailselt ette kogu õpetöö sisu või kuivõrd on võimalik määrata ette vaid põhiline ja lubada ülejäänud osas otsustada eelkõige õpetajatel enestel?

Kas me õpetame vahendeid või eesmärke? Tehnoloogilised vahendid käivad praegu eesmärkide seadmisest ees. See on probleem, sest kui õpetada kellelegi midagi, kes selle millegagi teistele halba teeb, on tegemist halva õpetusega.

Siit ka põhjus, miks hariduse sisu üle ei saa detailides otsustada kaugel ja kõrgel. Oluline on oma väikse kogukonna tundmine.

Küsimuste-vastuste voorus tõi Reet Raus esile, et turu mõju ei maksa demoniseerida, sellel on palju vorme. On vaja leida tasakaalupunkt.

Turu positiivne mõju hariduses on üks eeldustest, mis on vigane. Nagu ka pideva kasvu eeldus kõikjal mujal.

 

Üks konkreetne küsimus ka täpsemalt, sest see iseloomustas väga hästi kogu ettekannete järgset diskussiooni:

Tsiteeritud vanasõnad (konkreetsed näited on mul kahjuks ununenud) on kohati vanemad kui 2000 aastat ja ajaloost on võimalik leida ka neile risti vastu rääkivaid. Kuidas sellega on?

Vastus: Elu ongi pendeldamine erinevate äärmuste vahel. Oluline on lisaks edasi-tagasi liikumisele alati ka sammuke kõrgemale astuda. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Mõõdetavus, mehhanistlik lähenemine ja ettemääratus ei ole hariduses totaalselt halvad asjad. Hetkel tundub, et nendega liialdatakse.

Villu Mengel rääkis haridusest ja haritusest.

Mulle väga meeldis ettekandja võrdlus, kus ta tahvlile projitseeritud kandle kõrvale esitas mõõdetavaid andmeid pilli häälestuse, ehituse jms kohta, kuid oli lõpuks sunnitud tõdema, et pilli tegelikust kvaliteedist ei saanud me midagi teada. Olles oma varasemas elus olnud korduvalt hädas pilli eeldatud kvaliteedi kirjeldamisega riigihanke tarvis, tean suurepäraselt, kui tõene see väide on. Võrdluse teine pool, haridus ei ole pillist kindlasti lihtsamini mõõdetav nähtus.

Muus osas ma endas Villu Mengeli ettekandega kokkupuutepunkte ei leidnud. Jutt oli üles ehitatud fragmentidena, mis lõppesid fraasiga: “See on mõtlemiskoht”. Mõtlemiskohad oleks usutavasti pidanud kuidagi omavahel suhestuma, kujundama mingi mõttemustri, kuid mind nad ei kõnetanud kohe üldse mitte, mõtlema ei pannud. Pigem oli piinlik. Samas mingi osa saalist just selle ettekande peale elavnes ja küsimuste voorus esitati mitte enam küsimus, vaid pigem üleskutse, mis mälu järgi tsiteerides kõlas: “Kuulge, ütleme siis ometi välja, et kõik eelkõnelnud on rohkem või vähem lähtunud vajadusest panna haridus suuremal määral tuginema religioonile”. Nii konverentsi korraldaja kui teised ettekandjad distantseerisid end väidetust rahulikult ja kindlalt.

 

 

Tarmo Velmet