Uuring noorte rahulolust noorsootööga, sh ka muusikakoolidega

Käisin täna kuulamas, mida Ernst & Young uuringufirma asjatundjad, uurides noorte rahulolu noorsootööga, teada said. Lootsin laiendada oma arusaamist muusikakoolide töö eesmärkidest, aga pidin pettuma. Sõnastan leebemalt – vastuste leidmise asemel tekkis tohutult küsimusi ja mitte niivõrd Ernst & Youngi töö kohta, vaid uuringu tellija, Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevuse eesmärkide kohta.

Küsimusi tekitas eelkõige mõõdetav suurus – laste rahulolu noorsootööga, ehk muusikakooli kontekstis siis õpilaste rahulolu õppetöö protsessiga. Olen ise õpilasena käinud 20 aasta vältel läbi kõik muusikahariduse astmed, elanud seejärel kaasa paljude tänaste kolleegide arengule algajast õpilasest haritud muusikuteks ja lõpuks osalenud protsessis 10 aastat ka õpetajana. Kõigi nende aastate vältel pole mul kordagi õnnestunud märgata ühtegi edukat õpilast, kelle kiire areng oleks toimunud läbi PIDEVA rahulolu ja õnnetunde. Mis veel olulisem, ma pole kohanud ka ühtegi edukat õpetajat, kelle eesmärk oleks olnud tagada õppeprotsessis eelkõige õpilase rahulolu. Muidugi, rahulolu ei jää tulemata niivõrd, kuivõrd haritud inimene oma haridusega hiljem rahul on. Aga selle ebamäärase hetkeni viiv tee on pikk ja keeruline, et mitte öelda raske – nagu iga areng, ja mh 7-aastased lapsed ei suuda kindlasti tajuda seost tänase töö ja homse rahulolu vahel. Arusaadavalt ei saa lapse panus oma arengusse olla n-ö orjatöö, sest risti vastu õppija tahtmist ei arene keegi ei pilliõppes ega kusagil mujal. Võtta aga eesmärgiks, et õpilased oleks õnnelikud, kui peavad õues jalgpalli mängimise asemel heliredeleid harjutama – see lihtsalt pole realistlik. Pilliõpe on intensiivne töö ja seda alates 7-st eluaastast. Kas see töö tasub ära – oo jaa! Kas lapsed suudavad kohe oma töö tähendust mõista – vaevalt küll. Kui nad ka 10 aastat peale huvikooli lõpetamist taipavad, milleks see kõik hea oli, on kooli eesmärk ju täidetud. Muidugi, õppetöö sujub seda paremini, mida motiveeritum õpilane on. Aga mõõta motivatsiooni ainsa indikaatorina?! Mis motiveerib normaalset last rohkem, kas kaks uut õppimist vajavat etüüdi või kaks tundi möllu batuudikeskuses? Muusikahariduse eesmärk ei ole ju pakkuda lakkamatut rahulolu, vaid õpetada lapsele, et (sõltumata elualast) sünnib tulemus vaid läbi igapäevase süsteemse pingutuse. Heal juhul mõistavad seda 16-aastased. Erakordsed on 10-aastased, kes on juba õppinud tööd nautima. Uuriti aga alates 7-aastaste noorte rahulolu kui miskit, mis on valdkonna kvaliteedi peamine näitaja – ma ei saa selliselt püstitatud eesmärgist aru. Lapselt võib küsida peale meelelahutusprogrammi: “oled Sa rahul?” ja vastuse abil programmi kvaliteeti mõõta. Miks mõõta aga rahulolu hetkel, kui laps peab pingutama ja eesmärk ei ole rahulolu vaid tulemuslik pingutus? Pingutust ei sünni ilma motivatsioonita – tõsi. Võttes pingutuse asemel eesmärgiks aga rahulolu (motivatsiooni) – rahulolu on seda kõrgem, mida vähem sisaldab planeeritud tegevus teadlikku pingutust arengu nimel.

Lõpuks – kas vabatahtlikult tehtaks midagi, mis rahuldust ei paku? Huvikool on vabatahtlik tegevus ja see fakt iseenesest tagab juba laste piisava rahulolu – muusikakooliga rahulolematud ei käi muusikakoolis. Aga mida sellisel juhul krooniliselt alarahastatud valdkonnas kalli raha eest uuriti?

Et õpetaja peab suutma õpilast motiveerida, see on elementaarne.

Tarmo Velmet

uuringu lühikokkuvõte