Muljed peale Elva Klarnetisuvi 2016-lt naasmist

Elva kirik, kus toimus üks kontsertidest

Elva Klarnetisuvi on alguse saanud klarnetiõpetaja ja endise Vanemuise orkestrandi Tiit Veigeli ideest ja Tiit on üritust 17 aastat ka vedanud. Juhendajateks on alates esimestest aastatest alati olnud valitud vabariigi parimad. Kogu üritus, mille vältel õpetajad töötavad 12 ja rohkem tunde päevas, sh lastele õhtuti meelelahutuslikke üritusi korraldades, toimub suures osas fanatismist ja meeskonnavaimust, ka elamistingimused on nii õpilastel kui õpetajatel leebelt öeldes askeetlikud. Selline korraldus annab võimaluse küsida lastevanematelt osalustasuna vaid söögiraha, mis tagab võimalikult suure osalejate hulga. Teisest küljest, kui õpetajad saaksid väiksema koormusega põhjalikumalt süveneda, kui kuulajatena osaleda saaksid ka osalevate õpilaste erialaõpetajad nende kodukoolidest (minu kohalviibimine on olnud rohkem tülikas erand kui korraldajate teadlik eesmärk), kui nii õppetöös kui kontsertidel kasutatavate klaverite kvaliteeti saaks enne kursuseid investeerida häälestamisest pisut enam, kui vähemalt õpetajate elamistingimused oleks pisut etemad – kas poleks ürituse kasutegur sellisel juhul oluliselt kõrgem? Lihtne näide – kohe esimesel päeval haigestus oboeõpetaja Nils Rõõmussaar ja tema õpilased jäid fagotiõpetaja P. Sarapuu koormusesse, esimesel kontserdil esitatud Mozarti klaverikvintetti (solistina Nata-Ly Sakkos) mängiti kahe klarnetiga jne. Kuna korraldajate finantsvõimalused on olematud, siis ega seal teisi võimalikke lahendusi (asendaja palkamist) polnud ilmselt võimalikki kaaluda. Klarnetisuve esimestel aastatel õpilastena osalenud klarnetistidest 3 osalesid Klarnetisuvi 2016-l õpetajatena, ka paljud teised on hinnatud muusikud, õpetajad – miks peab küll nii häid tulemusi saavutanud üritus toimuma aastast aastasse nii piiratud eelarvega?
Viimasel neljal aastal on Klarnetisuvele osalema kutsutud ka oboe- ja fagotimängijad. Meid (oboe- ja fagotiõpilasi) on Eestis nii kriitiliselt väheks jäänud (osalesid 2 oboisti ja 10 fagotisti 49 klarnetisti „vastu”), et eraldi kursuseid pole meie erialadel majanduslikult võimalik korraldada. Fagotiõpetajana on kõigil neljal korral töötanud prof Peeter Sarapuu (EMTA ja ERSO). Mina osalesin kuulajana seekord kolmandat aastat ja olgugi organisatoorsetel põhjustel mingit koolituspaberit Elva Klarnetisuvi ei anna, loen õpetajana Elva laagrit kahtlusteta kõige tulemuslikumaks erialaseks koolituseks, mida viimastel aastatel Eestis pakutud on. Et pidin enne lõppkontserdi lõppu logistilistel põhjustel lahkuma, ei oska ma kommenteerida, kuidas jäid kursustega rahule minu õpilased, keda oli osalejate hulgas 5, üks Koselt, kolm Nõmme muusikakoolist ja üks Otsa koolist. Et lisaks erandlikult suurele fagotistide hulgale jäid õnnetu juhuse tõttu Sarapuu õpetada ka oboistid, oli igapäevaste individuaaltundide pikkus vältimatult piiratud. Esineda said kõik õpilased, kvarteti koosseisus üles astunud ka kaks korda. Kuna kuulasin kõiki oma õpilaste ja peaaegu kõiki oboe- ja fagotitunde, saan teemad, mis lastel kiirustamise tõttu ehk sügiseks meelest läinud on, ise üle rääkida. Samas aitab mõnevõrra kiirustav töökorraldus õpilastel paremini mõista, et mängima õppimine ongi nende endi töö, õpetajad saavad ainult suunata ja aidata vigu vältida. Hästi selgelt paistis välja, et kes õpilastest juba ise oskas olla aktiivsem, sai kohe ka rohkem tähelepanu.
Loodetavasti jagub korraldajatel ja õpetajatel fanatismi veel pikalt. Erialased tähelepanekud, mida nädala jooksul kogunes palju, loodan peatselt lahti kirjutada oma isiklikus blogis.

Kursuste lõppkontserdil mängisid Jakob Peäske (TMKK), Peeter Priks (TMKK), Patrick Mauer (Nõmme MK) ja Oliver Anni (Otsa kool) fagotikvartetiga Paul Abrahami (Savoy ball) loo, mille pealkiri vabas tõlkes võiks kõlada: “Ta peaks pugema alla, pääsema välja ja pugema alla, et teha korda oma automobiil”.

Tarmo Velmet