Arvamusfestivalil (esimene päev)

Kultuuriala telk Paides Tallinna mnt-l, kus reedel toimus arutelu teemal “Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?”

Üks kord on alati esimene kord ja minul oli täna esimene kord käia (kuulajana) Arvamusfestivalil. Esimene visiit oligi plaanitud olema lühike ja tagantjärele on kahju, et rohkem aega ei olnud – õhkkond Paide vallimäel ja seda ümbritsevatel tänavatel oli ütlemata mõnus. Usutavasti juba homme saan Paides pikemalt ja mõnevõrra ehk ka sihitumalt ringi uidata, aga tänane eesmärk oli ühene – kultuurialal toimus arvamuste vahetamine teemal: „Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?” Arvajatena olid kohal: Kaie Kõrb (Tallinna balletikooli direktor), Aarne Saluveer (Otsa kooli direktor), Peep Lassmann (EMTA rektor) ja Aivar Mäe (RO Estonia peadirektor), modereeris Joonas Hellerma. Tänuväärse teema algataja oli RO Estonia.
Arvamusfestivali korraldajate eesmärk tundub olevat mitte ainult võimaluse pakkumine kuumadel teemadel arutamiseks, vaid ka ühiselt arutlema ja kuulama õppimine. Mulle meeldis Mäe avangus selgitus, et olgugi väljamaiseid mängijaid ja tantsijaid on muusikateatrites (ja ka ERSO-s) järjest rohkem, ei ole nende palkamine kunagi kellelgi olnud eesmärk omaette – konkurssidel hinnatakse mängijaid eesriide tagant kuulates ja valitakse parim, kelle päritolumaa selgub (enamasti) hiljem. Et päeva lõpuks võimalikult paljud osutuks olevat omad „poisid”, selleks Mäe kuuldavasti arutelu algataski. Õnnetuseks oli juba käsitletava teema tutvustuses vähemalt üks lause („Miks ei jätku eestimaiseid lauljaid, tantsijaid, pillimehi ja lavastajaid?”) aruteluks sobiva õhkkonna loomise mõttes sõnastatud liiga ründavalt – sisaldus seal ju vaikimisi väide, et keegi kusagil (koolijuhid?) ei tee oma tööd hästi. Kuna Mäe avasõnad kandsid mh peaaegu sama sisu, siis oli (usutavasti tahtmatult) ebakonstruktiivne pinge arutlejate vahele loodud ja koolijuhtide poolne avang sisaldas oma organisatsioonide kiitmise kõrval küsimust, mis on RO-s valesti, et sinna tööle minna ei soovita. Õnneks olid laval viibijad kõik sedavõrd vanad kalad, et konflikt ei laienenud, kuid spontaanse aruteluni ka ei söandatud laskuda.
Üldjoontes nii see arutelu kulgeski, et koolijuhid rääkisid, mida nemad head teinud on (juttu oleks teenitult jagunud rohkem kui 90 minutiks) ja muusikute ja tantsijate hilisem tööandja Mäe viitas ikka ja jälle vajadusele kooskõlastada paremini, näit milliseid erialasid on lähema 10 aasta jooksul rohkem vaja. Nagu öeldud, tegeliku aruteluni, uusi ideid sünnitava mõttevahetuseni tegelikult ei jõutudki. Küll aga tõmbas arutelu ka sellisel kujul tänuväärselt käima minu mõttetegevuse ja nagu ka EML-i juhatuse esimehe Kadri Leivategija hilisem sekkumine publiku hulgast tõestas, mitte ainult minu.

Minu tagantjärele (ja õigel hetkel välja ütlemata jäänud) arvamusena väljendas ka arutelule kutsutud seltskonna valik seda peamist kitsaskohta (küllap siiski mitte ainsat), mille kõrvaldamine aitaks Eesti muusikutel edaspidi oluliselt edukamalt töökohtadele kandideerida. Nimelt osalesid mõttevahetuses kutsututena kogu muusikaharidussüsteemist kesk-, kõrg- ja lõppastme ehk tööandja esindajad. Algastme, kus muusikute haridustee vundament rajatakse ja kus üleriigiline muusikakoolide võrgustik täidab talentide avastaja rolli, esindaja oli arutelu juurde kutsuda ununenud. Õnnetuseks kipub algastme olulisus muusikahariduse osana ununema ka väljaspool Arvamusfestivali. Lassmann väitis oma avasõnades, et riik on kogu muusikaharidussüsteemi kenasti üles ehitanud. Tegelikult ei osale Eesti riik, erinevalt peaaegu kogu ülejäänud Euroopast (sh nii Lätist kui Soomest), muusikalist alusharidust andvate kohalike muusikakoolide (kust on EML-i andmetel läbi käinud 70% hilisematest tegevmuusikutest) finantseerimisel ega „üles ehitamisel” mitte kuidagi. Huvikoolid on vaid KOV-ide rahastada ja kes maksab, see tellib muusika. Siin on minu arvates ka põhjus, mis Mäe otsitud kokkuleppe sündi tegelikult takistab. Kohalike omavalitsuste esmane huvi ei ole tagada oma eelarve kaudu täielikke ja tasakaalus orkestrikoosseise esindusorkestritesse. Huvikoolide finantseerimise eesmärk on tagada oma kogukonna õpilastele hariduslik mitmekesisus, paremal juhul ka mitmekesine erialavalik muusikakoolis, kuid mitmekesine vallas ja täielik riigis ei ole kaugeltki sünonüümid. Kui kooli- ja vallajuht arutavad, kas luua valla muusikahariduses mitmekesisust ostes näit ühe fagoti või rahaliselt kokku samaväärsed 5 plokkflööti, klarneti, trompeti ja ühe või kaks veerandviiulit koos poognate ja kastidega (täiesti meelevaldne komplekt pille, mille koguväärtus on suurusjärgult sarnane ühe õpilasele mõeldud fagoti hinnaga, ehk umbes 5000 eurot), siis kui väga muusikateater fagotiste ka ei vaja, ei saa fagott olla huvikooli valik ja erialade tasakaalu keskastmes looma hakata on muusikahariduse kontekstis kindlasti lootusetult hilja. Fagott on siin juhuslik käepärane näide, mille arutelus esimesena lauale tõi Aivar Mäe. On ka teisi ebaproportsionaalselt kalleid ja (seetõttu?) vähemtuntud orkestripille, mis praeguse muusikaharidussüsteemi kestes on määratud algastmes marginaliseeruma või kaduma. Algastme ja kogu ülejäänud muusikahariduse erinevad eesmärgid väljenduvad ka mujal.
Kadri Leivategija püüdis arutelu käigus juhtida kesk- ja kõrgastme koolijuhtide tähelepanu näit asjaolule, et muusikateatritega analoogiline probleem on ka alghariduses endas. Nimelt vajab, ka. märtsis läbi viidud uuringu järgi, huvihariduse muusikaosa lähiajal pensionile minevate õpetajate asendamiseks suurusjärgus 200 uut õpetajat, keda turult ei paista. Ka see on probleem, mida saab lahendada vaid kogu muusikaharidussüsteemi kui tervikut muutes.
Kuni algastme hariduse olulisust soovitavalt ühtses muusikaharidussüsteemis ei tööandjate ega kesk- ja kõrgastme koolijuhtide hulgas ei märgata, pole lootustki, et seda võiks märgata seadusandja. Kui vundamendi ja ülejäänud maja ülesehituse eesmärgid on erinevad, kuidas siis tõhusalt tagada, et päeva lõpuks väljuks töökoha konkurssidel kardina tagant võitjana võimalikult palju Eestist pärit pillimehi?

Tarmo Velmet