Arvamusfestivalil (teine päev)

Reet Valgma, Olga Aasav ja Erle Nõmm väitlemas õppimise poolt ja vastu

Olles esimese päeva muljetest veel elevil, lootsin teisel päeval Paides rohkem aega veeta, kuid paraku astus vahele väga tujukas ilmataat. Piirdusin jälle vaid ühe teemaga, tehes valiku seekord lähtudes rohkem väitlejate oodatavast väitlustasemest kui täpselt minu huvidega sobituvast teemast. Kuulasin tööelu alal arutelu teemal „Töö viib õppima, õppimine tööle”, sest selle kahte ossa jagatud arutelu esimene pool sisaldas väitlust „Õppimise poolt ja vastu”, mis ühest küljest haakus väga täpselt vist küll iga muusiku poolt millalgi haridustee kesk- või kõrgastmes kogetud dilemmaga, kus reaalseid tööpakkumisi hakkab tulema sedavõrd palju, et tekib raskusi praktika ja õppetöö vahel tasakaalu leidmisega. Teisest küljest ja peamisena motiveerisid minu valikut kogu arutelu moderaatoriks olev Reet Valgma ja esimeses pooles õppimise vastu (keeruline roll, kas pole?) väitlema palutud Erle Nõmm – mõlemad koolitajad Tõravere õppekeskuses Tõru, minu vanad tuttavad ja õpetajad 15-20 aasta tagusest ajast, kui ma ise Tõrus korduvalt oma sotsiaalseid oskuseid arendamas käisin. Olin täiesti veendunud, et Valgma moderaatorina ei lase läbi kellegi katset arutelu lõpptulemust ette ära sõnastada. Nii ka läks, arutlus liikus vormiliselt nagu mööda rööpaid, aga osalejad seevastu tundsid ennast vabana pakkumaks välja hulgaliselt mõtteid. Huvitav, kuhu oleks Valgma juhtimisel jõutud välja muusikateatrite järelkasvu teemal?

Esmane väitlus „Õppimise poolt ja vastu” mõjus hilisemale vestlusringile lõbusa appetizer’ina. Erle Nõmm oli tõsiselt valmistunud ja esitas usutavana kõlavaid argumente, kuid ei suutnud taltsutada naerule kiskuvat ilmet – olles 25 aastat töötanud täiskasvanute koolitajana, on ilmselt tõesti keeruline õppimise vastu argumente esitades tõsiseks jääda. Õppimise poolt kõneleva Olga Aasavi roll oli lihtsam ja sedavõrd igavam, ta sai seista oma veendumuste eest.

Mõttevahetuse teise poole vestlusringis (Milvi Tepp, Lana Randaru, Anneli Entson, Aune Valk) otsiti vastuseid küsimustele:

  • Kas inimene, töökoht ja õppimisvõimalused saavad kokku või eksisteerivad eri aegruumides?
  • Kas õppimine on võimalus või kohustus?
  • Kas inimene vastutab enda arengu eest ise?
  • Kas tööturult leiab õigete oskuste ja teadmistega töötajaid?
  • Kas tööandjatel on valmisolek ja tahe inimesi arendada?
  • Kas olemasolevad õppimisvõimalused on kooskõlas tegeliku vajadusega?

Milvi Tepp sõnastas (mulle väga meeldinud) reegli, millest lähtub inimeste otsus minna (või mitte minna) õppima: õppimine on lisatöö, lisapingutus ja selle kasuks otsustatakse vaid juhul, kui minemata jätmine tähendab mingil kombel suuremat pingutust. Kuna vestlusringis osalejad olid mulle võõrad, siis ei mäleta enam, kes juhtis tähelepanu, et Eestis on gümnaasiumi lõpetavad õpilased absoluutselt maailma tipptasemel, kõrgkoolilõpetajad keskmised ja keskmise inimese tavapärane allakäik algab kohe tööle minnes. Inimarengu mõttes tipptasemel olevates riikides algab aga indiviidi võimekuse allakäik alles 40-50 aasta vanuses – järelikult ei eelda töökohad Eestis vältimatult arengut. Korduvalt rõhutati, et tööandja ei vastuta töötajate arengu eest. Toodi esile ka asjaolu, et tihti on Eestis palgatase nii madal, et võimalik väike lisaraha ei motiveeri täiendõppe nimel pingutama. Samuti juhiti tähelepanu Eestis levinud mõtteviisile: ela ise ja lase teistel ka elada. Selle asemel soovitasid vestlusringis osalejad üksmeelselt luua töökeskkond lähtudes loogikast: õpi ise ja innusta teisi ka õppima. Tööandjatel soovitati jälgida, kas töötajatel on ikka hädavajadus kohe peale koolitust ka õpitut rakendama hakata jne. Need olid üksikud mõtted, mis meelde jäid minu huvidega vaid kõige üldisemalt kattunud teemast.

Tervikuna jäi Arvamusfestivalist väga positiivne mulje. Enne praktikas järele proovimist oli hoomamatu, kui palju, kui erinevaid ja kui kvaliteetselt esitatud teemasid seal ühele väiksele künkale mahub. Kes pole käinud – väga soovitan ise kogeda!