Andragoogika koolitusel

Otsa kool pakkus mulle võimalust osaleda kuuepäevasel (2+2+2) koolitusel “Õpetaja andragoogiline pädevus”, mida rahastab Euroopa Liidu sotsiaalfond ja Eesti Vabariik. Arvasin, et sellest koolitusest ma küll Kose mk blogis ei kirjuta, aga läks teisiti – koolitus näib osutuvat isegi sobivamaks mulle koolijuhina kui Otsa kooli individuaaltundide õpetajana. Tegelikult jõuavad küll ka muusikakooli õpilased enne kooli lõpetamist vanuseni, kus esimestel neist tekib vajadus valida omale sihiteadliku pingutuse eesmärk – see on ühtlasi hetk, kui töö nendega hakkab toimuma andragoogika reeglite järgi.  Koolitajad olid ja on Ellen Aunin ja Ene Velström.

Esimese kahepäevase koolitustsükli jooksul tutvusime põhjalikult ja praktiliste näidete abil kolmefaasilise õpiprotsessi mudeliga, mille rakendamine aitab täiskasvanud õpilasel uut materjali omandada.

  1. Evokatsiooni faas e äratamine, mida võib nimetada ka eesmärgistamiseks.
  2. Tähenduse mõistmine.
  3. Tähenduse reflekteerimine.

Kõige põnevam praktiline lahendus nimetatud mudeli kasutamiseks oli Mosaiik e Sik-sak, mille abil tutvustati kogu meie grupile ootamatult tõhusalt ja kiiresti kolme haridusele enim mõju avaldanud õpiteooriat. Mudeli faasid mängiti lahti, lastes meil esimeses väikses (kodu)grupis vabalt arutleda, mida me üldse õpiteooriatest teame (evokatsiooni faas). Järgmiseks lasti teisiti grupeeritud (ekspertgrupid) seltskondadel tutvuda kirjalike kokkuvõtetega uue materjali erinevatest osadest ja loetut omavahel arutada (tähenduse mõistmise faas) ja lõpuks läksid kõik tagasi oma esimesse (kodu)gruppi, kus tegid seal ülevaate saadud informatsioonist ja omandatud teadmistest (tähenduse reflekteerimise faas). Kuna kodugruppi naasnutel oli nüüd seltskonna peale ülevaade kõigist tutvustatud õpiteooriatest, siis nii jõudis kogu info ootamatult täielikult ja kiiresti kõigini. Kui töötaksin õpetajana täiskasvanutest moodustatud suuremate gruppidega, võtaksin sellise lahenduse kindlasti kasutusele.

Kosel saan omandatut rakendada eelkõige kogu kooliga arengukava kallal töötades. Eesmärgistades meie ühist tegevust (evokatsioon) ja liikudes arutledes isiklikest eesmärkidest üldiste lahenduste poole või ka vastupidi (tähenduse mõistmine ja loomine) ning sõnastades lõpuks kokkuvõtte (tähenduse reflekteerimine), on koolitusel praktiliselt läbimängitud kolmefaasilise õpiteooria mudeli erinevatest rakendamise võimalustest mulle kindlasti kasu. Palju või kuidas ma seda mudelit fagotiõpetajana oma suuremate õpilastega kasutada saan, esialgu hästi veel ette ei kujuta.

Teise olulise teemana õppisime grupitöö loomulikke arengufaase:

  • sõltuvusfaas (grupi kõrge juhitavus, madal produktiivsus ja kõrge rahulolu)
  • konfliktifaas (madal juhitavus, madal produktiivsus, madal rahulolu)
  • eraldumisfaas (keskmine juhitavus, kõrge produktiivsus, keskmine rahulolu)
  • koostööfaas (madal juhitavus, kõrge produktiivsus, kõrge rahulolu)
  • lõpetamise faas (kui koostöö on tähtajaline, peab grupil olema võimalik vaadata tagasi, teha kokkuvõtteid ja planeerida edasist tegevust)

Koolitajad keskendusid eelkõige konfliktifaasile ja võimalustele, kuidas vältida tagasi sõltuvusfaasi liikumist ja suunata gruppi turvalise eraldumise kaudu koostööfaasini. Kui grupp töötab koos väga lühikest aega, on õpetajal vahel mõistlik püsidagi teadlikult sõltuvusfaasis ja mitte riskida vajadusega konfliktifaasi läbimise käigus koostööperioodi lõpuni jõudmisega. Kuna koolitatavate seas oli ka õpetajaid, kes juba aastaid on töötanud vanglas, siis tulid jutuks ka konfliktid, mille intensiivsus tõuseb kiiresti üle piiride, millest edasi konstruktiivsed lahendused puuduvad, kuid tavaolukorras konfliktifaas nii intensiivseks ei arene.

Kirjeldatud mudel on mingil määral kasutatav ka vanemate õpilastega üks-ühele koostööd tehes, kuid mulle koolijuhina on grupidünaamika hea tundmine absoluutselt hädavajalik.

 

Tarmo Velmet