IX Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festival

 

tubina-saal23.-26. novembril toimus Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli Tubina-saalis IX noorte keelpillimängijate konkurss-festival. Üritus on vahva sellepoolest, et mängivad kõik keelpillid (viiul, vioola, tšello, kontrabass) koos vastavas noot1vanuserühmas. Kõigepealt natuke konkurssi ülesehitusest ja statistikast. Vanuserühmi on kolm:

  • noot2esimeses mängivad muusikakoolide, Tallinna Muusikakeskkooli, H. Elleri nim. Tartu Muusikakooli 7.-9. kl., G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli eelõpe
  • teises Tallinna Muusikakeskkooli 10.-11. kl., H. Elleri nim. Tartu Muusikakooli ning G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli I-II kursus
  • kolmandas Tallinna Muusikakeskkooli 12. kl., H. Elleri nim. Tartu Muusikakooli ning G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli III-IV kursus.

Kõikidel mängijatel on vaja esitada üks vabalt valitud etüüd/kapriis ja kaks erineva karakteriga pala. Osavõtjaid oli seekord 65, seitsmest koolist (Tallinna Muusikakeskool, Rapla MK, G. Otsa nim. Tallinna MK, H. Elleri nim. Tartu MK, Lasnamäe MK, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi MK ja Rakvere MK). 56-st võistlejast said eripreemiate, diplomite ja laureaadi tiitliga pärjatud 28.noot4noot6

Olen aastaid jälginud seda festivali ja tean, kuidas noored mängivad, aga seekord mind tõsiselt üllatas KUI kõrge on ikka eesti keelpillimängijate üldine tase. Neli pikka päeva suurepärases esituses väga head muusikat kuulates, tabasin end mõttelt, et ma ei kuula konkurssante kui õpilasi, vaid kui juba küpseid artiste! Äärmiselt nauditav oli kuulata tehnilist täpsust koos loomuliku muusikalise kujundusega. Nii mõnegi osaleja mängus väljendus tuntavalt õpetaja-õpilase hea koostöö: ühelt poolt oskuslikult valitud repertuaar, teiselt poolt tasakaalukas ja hästi viimistletud esitus. Samas oli mõne üksiku puhul näha ka vastupidist varianti: liiga rasked lood, mängija vähene ettevalmistus, vajalike tehniliste oskuste puudumine, et end muusikaliselt väljendada. Kindlasti ei saa üle ega ümber muusikakooli Tubina-nimelisest  saalist. Mul oli võimalus näha ja kuulda ühe 7. klassi tüdruku proovi, tema esmast reaktsiooni pillist tulevate helide peale. Etüüdi lõppedes oli ta küllaltki sõnatu. Oskas vaid öelda, et nii hea on mängida. Lisaksin juurde, et saal, kus on väga palju puitu, tekitab kuulates mulje, nagu pillid mängiksid ise ning ka kehvem pill teeb seal väga head häält.noot7

esta-president-kaido-valja

ESTA president Kaido Välja

Konkursi lõppsõna ütles Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu president Kaido Välja. Ta tõi tabava võrdluse pillimängu õppimise ja Toomemäele ronimise vahel (Elleri kool asub poolel teel mäkke) – sina ronid ülespoole, aga mõni sinu sõber tahab poolel teel puhata või mõni ütleb: “Läheme tagasi!” Sina aga tahad edasi minna. Ja võistlejad, keda sai kuulda Tartus konkursil, on need, kes jõudsid Toomemäe tippu ega lasknud end oma eesmärgi saavutamise kõrvale kallutada. Kõik õpetajad ja kontsertsmeistrid kutsuti pärast lava ette, neid tunnustati ja nad said marulise aplausi osaliseks. Igaüks saalis mõistis, et tänu neile sai kõik võimalikuks. Kontsertmeister Anne-Mai Palmile Elleri koolist kuulub sel konkurssil lavalkäimise rekord: 13 erinevat isiksust, keda saata ja 29 mängitud teost!!!noot8

Elevust nelja päeva jooksul hoidis üleval konkurendide omavaheline sõbralik suhtlus. Üksteist innustati ning tutvuti vabariigi teiste koolide õpilastega. Samuti on meeleolukalt kaunistatud kooli põrandad. Nootidega, mille pilte näed siin ümberringi. Kohalikud õpetajad räägivad, et algusaastatele kõndisid lapsed nii, et nootidele peale ei asututud.

Lõpetuseks tõden, et Teise maailmasõja järgne tühimik pillimängus on aastakümnete pikkuse töö tulemusel täidetud. Elagu Eesti keelpillimäng!

noot3

 

Mari Kerem