Andragoogika koolitusel, II osa

Novembri lõpus alanud koolituse teise päevapaari vältel süvenesime eelkõige grupidünaamikasse ja juhtimise võtetesse konfliktifaasis (ka õpetaja on grupidünaamika mõttes juht).
Konflikti korral, ka väikse konflikti korral on iga inimese esimene soov säilitada oma ettekujutust iseendast, n-ö oma nägu. Selleks, kui võtta näiteks ilma piisava koduse ettevalmistuseta tundi tulnud õpilane, kasutatakse:

  • konflikti põhjuse eitamist (olen küll harjutanud)
  • põhjuste otsimist väljastpoolt (emal-isal olid külalised, pea valutas)
  • ratsionaliseerimist (ma ju ei tahagi muusikuks saada – kuigi jutt pole kunagi käinudki selleks vajaliku koormusega harjutamisest)
  • tähenduse vähendamist (jäi küll harjutamata, aga ma oskan niigi)
  • edasilükkamist (õpilane teab, et ta on teinud eeldatust vähem tööd ja olgugi on mõistnud harjutama hakkamise vajalikkust, lükkab seda jätkuvalt edasi, sest väldib nii mõtlemist tegematajätmisele)
  • unustamist (ebameeldivad mõtted harjutamise vajalikkusest päriselt ka ei meenu)
  • naljatamist (tunnis või orkestris mingi koht ei tule välja ja selle üle naljaviskamine leevendab pinget).

Kõiki neid kaitsemehhanisme võib kirjeldada kui vastupanu ja juhi st õpetaja ülesanne (eneseanalüüsivõime omandanud laste ja täiskasvanutega töötades) on probleem ikkagi nähtavale tuua. Eelkõige rühmatundides võib vastupanu avalduda ka varjatud kujul (vaikimine, vältimine, põgenemine, alistumine – millest mõned võivad väliselt näida tööga kaasa liikumisena, kuid pole täiega kaasa töötamine). Varjatud vastupanu tuleb nähtavaks muuta ilma inimese minapilti liigselt kahjustamata. Avalik vastupanu on reeglina suunatud kas juhi või „patuoina” pihta, kes on tavaliselt igas inimgrupis olemas. Viimasel juhul tuleb õpetajal rünnak endale juhtida.

Vastupanu kohates ei tohi seda ignoreerida ega näiteks naljade, loogiliste argumentidega, veenmise või agressiivsusega maha suruda. Vastupidi, vastupanu väliseid ilminguid tuleb võimendada, et aidata ka vastupanu osutajal endal aru saada, mis on tema käitumise tegelik sisu. Selleks ei tohi ise n-ö käima minna, tuleb säilitada avatus ja enesekontroll ka kõigi oma mitteverbaalselt edastatavate sõnumite üle. Tegutse nii:

  • Avalikusta ja võimenda, kirjeldades toimuvat alustades sõnadega “Ma märkan…” või “Mulle tundub…”. Väga tugev võte on korraldada grupiga ajurünnak soovituga vastupidise tulemuse saavutamiseks vajaliku sõnastamiseks. Näit “Mida sa tooksid vabanduseks, kui eile õppimata jäi?” Nalja ja naeru saab olema korraks kõvasti, kuid järgmisel tunnil on kellel iganes oma järjekordse vabandusega väga keeruline välja tulla.
  • Uuri ja kuula, kui argumendid on loogilised.
  • Konfronteeru, kui vastupanu on pime ja selgelt rikutakse kokkulepitud reegleid. Küsimus „Miks Sa nii teed?” pole avatud küsimus ega aita vastajat edasi. “Mulle tundub, et nii või nii tegutsedes Sa eemaldud kokkulepitud eesmärgist” on kindlasti parem, kuid eeldab, et vastaja on eesmärgi tõesti vabatahtlikult omaks võtnud.

Väga oluline on mõista, et igasugune vastupanu on grupidünaamika reeglite järgi märk sõltuvuse vähenemisest, iseseisvustaotluste tekkimisest. See on ALATI positiivne märk ja õige juhtimise korral viib lõpuks eraldumis- või isegi koostööfaasini. Kogu tööd, mis me õpilastega teeme enne nende iseseisva vastutus- ja kaalutlusvõime tekkimist, st teeme nende kui lastega, võib grupidünaamika mõttes pidada sõltuvusfaasis toimunuks.

Meile anti terve nimekiri tegevuste kirjeldustest, kuidas tihti konfliktsituatsioonis reageeritakse ja mis kõik kvalifitseeritakse suhtlustõkkena, ehk reaktsioonidest, mis muudavad edasise koostöö kui mitte võimatuks, siis keeruliseks kindlasti. Suhtlustõkkena kirjeldatava võtte kasutamine:

  • kahandab partneri eneseväärikust
  • kutsub esile kaitsehoiaku, vastupanu või pahameele
  • viib partneri sõltuvuse, tagasitõmbumise, kaotus- või ebapädevustunde tekkimiseni
  • kahjustavad suhet ja suurendavad emotsionaalset distantsi

Olles suhtlustõkete loeteluga tutvunud, küsisid kõige otsekohesemad koolitatavatest nõutult, et kas üldse mingi võimalik reaktsioon on veel nimetamata ka jäänud. Kui see kõik on “keelatud”, kuidas siis üldse reageerida tohib? Nagu ikka – valesid noote (reaktsioone) on palju ja õige on ainult üks – õige reaktsioon konfliktsituatsioonis on peegeldamine, avalikustamine, kuulamine või äärmisel juhul konfronteerumine 3-osalise mina-sõnumiga. Õige reaktsioon annab suhtluspartnerile endale võimaluse teha õige otsus, valida oma eesmärgile kõige sobivam käitumisviis.

Et peegeldamine ja vajadusel ka vastandumine paremini õnnestuks, treenisime tunnete peegeldamist suhtlussituatsioonis, meile seletati lahti kolm tüüpilist suhtlustasandit: lapse, vanema ja täiskasvanu tase. Viimane on emotsionaalselt kõige kuivem, igavam, kuid töises olukorras kahtlemata kõige tulemuslikum suhtlustasand. Asudes suhtlema lapse tasandilt, on kerge oma partnerit suunata vanema tasandile ja vastupidi. Keeruline on suunata partnerit täiskasvanu tasandile, kuid ise täiskasvanu tasandil püsides üldjuhul see lõpuks siiski õnnestub.

Tutvusime veel erinevate motivatsioonitüüpidega ja lühidalt ka sunni tulemusel tekkivate emotsioonidega.

Motivatsioonil võib eristada nelja tüüpi:

  • väline (valikuvõimalust ei nähta, liikumapanev jõud asub väljaspool inimest, vastutus tehtava  puudub. Tegevuse eesmärgiks on vältida karistust või saada tasu)
  • pealesurutud (väline regulatsioon on võetud endasse, kuid seda ei tunnetata omana. Tegevuse eesmärk on vältida süütunnet, sisemist ärevust, häbitunnet, alandust. Tekkinud on kohusetunne, kuid vastutust oma tegevusest tuleneva ees ei nähta)
  • omaksvõetud (valiku teeb inimene ise, sest ta tähtsustab tegevuse tulemusel toimuvat. Teadlikkus ja vastutus on tekkinud)
  • integreeritud (inimese identiteet on sobitunud tehtavaga – ma harjutan, sest olen hea pillimees. Ma ei jäta ka keerukama elemendi õppimist pooleli, sest ma pole allaandja. Tulemus on isiklikul tasandil oluline, selle võrdlemine teistega on vähemoluline)

Esimesed kaks motivatsioonitüüpi on välisel sunnil põhinevad. Vastavalt paluti koolitatavatel võtta paaridesse ja rääkida üksteisele (mitte kogu rühmale) oma teravamatest kogemustest välise sunniga ja kuidas see mõjutas järgnevat emotsionaalset suhet sundijaga. Ei mäleta täpselt oma partneri räägitud lugu, kuid tõdesime üllatunult, et olgugi mõne aja möödudes ja erineval kombel, olime mõlemad lahkunud varsti nii keskkonnast kui kogukonnast, kus kirjeldatud sundi kogesime.

Mul on väga hea meel, et sattusin just sellele koolitusele ja olgugi koolituse eest tasumine käib Otsa kooli kaudu, on sisu poolest olemas täiesti otsene seos ka Kose muusikakooliga.

 

Tarmo Velmet