Fagotipoiss Robert Nael (II kl) saavutas vabariiklikul konkursil esikoha

Minu õpilane Robert Nael (fagott, II kl) saavutas esikoha vabariiklikul konkursil “Parim noor instrumentalist 2017”, klaveril saatis Maiu Roosa.

Fagotiste on alati olnud vähe. Kohe ikka nii vähe, et sellel aastal konkursi III ja VI vanuserühmas ei osalenudki üldse mitte kedagi. Tänu ILOP-i toetusrahadele on viimaste aastate jooksul koolidel olnud võimalik osta uusi pille ja usutavasti seetõttu oli täna esimeses vanuserühmas osalejaid juba kolm. Kõik mängisid lastele disainitud pillidega, kuid kaks pilli kolmest tekitasid nii publiku kui žürii hulgas märgatavat elevust. Viljandi muusikakooli tüdruk mängis oktaviino-fagotiga, st täpselt poole väiksema pilliga tavapärasest. Meie Robert Nael mängis tavamõõtu pilliga, mis on väikse pillimehe tarvis projekteeritud võimalikult kergena ja väikse kaalu nimel on ka pilli lehter valmistatud pleksiklaasist. Kummastki pillist ma ei tea, et neid Eestis rohkem oleks. Kolmas osaleja mängis kvartfagotiga, mis on eelnevatest märgatavalt levinum, kuid milliseid alles 10 aastat tagasi polnud Eestis samuti veel nähtud.  Taoliste, just väikestele lastele mõeldud pillide levimine on loodetavasti lahendamas olukorda, kus, erinevalt teistest erialadest, fagotiõpetajad ei saanud 7-aastasena muusikakooli tulnud õpilastega tööle hakata, vaid pidid ootama ja lootma, et 10-11-aastased, juba mõnda teist pilli õppinud õpilased mingil põhjusel uut eriala soovivad valida. Üks paljudest põhjustest, miks fagotiste vabariigis vähe leidub, saab kõrvaldatud seda enam, mida rohkem lastefagotte Eestis levib.

Kõik kolm I vanuserühmas osalenut olid võrreldavalt hästi oma kava omandanud, punktisaagi erinevus oli väike. Mis otsustavaks sai, ma žürii liikmetelt ei küsinud, saan vaid oletada. Roberti kava tundus mulle teiste omast keerukam, kuid see esimeses vanuserühmas tihti ei määra – eelmisel aastal regionaalsel konkursil võitis samuti Robert, kuid tookord võrreldes konkurentidega just lihtsamate lugudega. Roberti pill (täismõõdus lastefagott) annab rohkem võimalusi vaikselt ja valjult mängida – Robertil see ka õnnestus väga hästi. Võibolla hästi selged dünaamika-, st mängutugevuse erinevused olidki määravad. Minu enda kui õpetaja jaoks ei olnud I koht seekord Roberti suurim saavutus. Kõigi esinemisteni viiv tee on erineval määral keeruline ja olgugi raskused olid kuhjunud eelkõige tema oma varasemate valikute tulemusel, oli Roberti seekordne ettevalmistusprotsess kõigist varasematest kindlasti keerukaim.  Et Robert iseendaga töötades, iseendaga “võisteldes” võitjaks tuli, oli seekordse esinemise suurim saavutus. Robertile ja tema vanematele palju õnne!

Tarmo Velmet