Jubilate – Vladimir Alumäe 100

Vladimir Alumäe

6. aprillil saanuks Vladimir Alumäe 100. Eesti ühe silmapaistvama viiuldaja ümmarguse tähtpäeva tähistamiseks korraldas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suurejoonelise ürituse, mis koosnes konverentsist “Viiul, aeg ja inimene. Vladimir Alumäe ja meie keelpillimängu lugu”, kontserdist ning raamatu “Rektor. Interpreet. Pedagoog” ja CD esitlusest. Alumäe laiahaardelist tegevust on keeruline lühidalt kokku võtta. Ta sündis kooliõpetajate perekonnas, õppis Tallinna Konservatooriumis (praegune muusikaakadeemia) Johannes Paulseni käe all viiulit (aastast 1937 oli Paulseni assistent) ning käis paralleelselt Gustav Adolfi Gümnaasiumis. 1938-39 täiendas end Londonis prof. Carl Fleschi meistriklassis. Tema panust eesti muusikaelu taastamisele ja arendamisele on raske üle hinnata. Aastast 1940 oli Alumäe konservatooriumi korraline õppejõud ja 1. veebruarist 1941 ka direktori kohusetäitja. Sama aasta suvel suunati ta mobilisatsiooni korras NSV Liidu tagalasse, kus tegutses Eesti Riiklike Kunstiansamblite solistina. Seejärel töötas ta kuni elu lõpuni Tallinna Konservatooriumis viiulieriala õppejõuna, õpetades ühtlasi ka keelpillimängu ajalugu, metoodikat ning juhendades kvartetiklassi. Vladimir Alumäe oli Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktor 1944-1948, rektor 1964-1970 ja keelpillikateedri juhataja 1970-1977, väga keerulisel ajal, mil pea 2/3 eesti kunstinimestest olid kas küüditatud itta või põgenenud vene võimu eest läände. Ometigi suudeti jätkata nii interpreetide kasvatamist kui ka tulevaste pedagoogde väljaõpetamist. Kammermuusikuna mängis ta erinevates koosseisudes, lindistas ja plaadistas nii eesti kui maailma klassikalist muusikat ja oli mitmete uudisteoste esmaesitaja. Samuti viisid kontsertreisid teda mitmesse välisriiki. Alumäe kuulus paljude konkursside žüriidesse, juhatas meistriklassi kursuseid, viis Eesti Televisioonis läbi 12-osalise saatesarja keelpillimängust ja selle metoodilistest probleemidest. Tema arvukaid artikleid ilmus ajakirjanudses ja kogumikes nii Eestis kui mitmel pool ENSV-s. Ta on kirjutanud ka kolm viiulimängu puudutavat raamatut.

Sooviksin peatuda veel ühel olulisel seigal. 1961. aastal avatud Tallinna Muusikakeskkooli võib pidada Vladimir Alumäe teeneks. Ta võitles tulihingeliselt selle eest, et ka Eestisse rajataks professionaalset järelkasvu tagav kool. Sellised koolid olid juba olemas kõikides tollaaegsetes liiduvabariikides. Viimane, kus see avati, oli Tallinn. Need koolid kuulusid ametlikult konservatooriumide juurde ja olid baaskoolideks vastavatele kõrgkoolidele. See väljendus ka kooli nimes (Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool). Konverentsil nimetati Vladimir Alumäed TMKK ristiisaks. See kool on andnud tulemusi! Kui vaadata praegust ERSOt, siis vaid üksikud pole muusikakeskkooli kasvandikud.

Mari Kerem, Vladimir Alumäe õpilase õpilane.