Välishindajana Saue valla noorsootööga tutvumas

Mis on noorsootöö välishindamine ja milleks seda vaja on?
Lihtne vastus on, et raha pärast. Vallale, kus noorsootöö on hindamata, sotside algatatud riiklikku huvitegevuse toetusraha ei anta. Riik rakendab sellist valuvõtet, et noorsootöö hindamisega aktiivsemalt tegeletaks. Miks aga riik, kes omavalitsuste haldusalas asuva noorsootöö korraldamise eest ei vastuta, peab vajalikuks hinnata noorsootööd üleriigiliste reeglite järgi? Miks tegelevad selle küllalt ajamahuka tegevusega välishinajad? Vastus on keeruline, püüan järgnevaga oma arusaama avada.
Noorsootöö hindamisel pannakse kohakuti ühelt poolt valla noorsootöötajate enesehinnang ja välishindajate hinnang, ning teiselt poolt hüpoteetiline noorsootöö ideaal, mida on küsimuste abil kirjeldanud noorsootöö keskus. Kõik vallad on milleski omamoodi, kõigil on erinevad võimalused ja on vaevalt usutav, et keegi saab kõigi kriteeriumite järgi maksimaalse hinde. Mistõttu on konkreetsest hindest ehk olulisemgi välis- ja sisehindajate hinnangu kokkulangevus ning loomulikult hindamise fakt, kui väärtustele tähelepanu koondav tegevus, ise. Veider, aga vahel võime me oma väärtuseid mitte ära tunda, mitte märgatagi. Või oma väärtuses kahtlema lüüa, või üle hinnata. Erapooletu kõrvaltvaataja pilk on sellistes olukordades abiks.

Miks mina oma puhkuse ajast välishindamises osalemist oluliseks pidasin? Lihtsat vastust siin ei ole, sest ei välishindajatele ega nende koduvallale raha selle töö eest ei maksta. Üks hindamisel kasutatava küsimustiku koostajatest, Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Lii Araste arvas, et osalemine võiks muusikakooli juhtidele olla konteksti tundmise mõttes kasulik ja olles Lii arvamust aastataguse koolituse käigus hindama õppinud, paningi end hindamisel osalemise eelduseks olnud koolitusele kirja tol hetkel suurel määral uudishimust.

Kuidas muusikakoolid noorsootöösse puutuvad?
Kui varsti peale taasiseseisvumist Eesti riik huvikoolid noorsootööks liigitas, riigieelarvest välja ja kohalikest eelarvetest finantseeritavaks tõstis, ei küsitud asjaosaliste arvamust mitte kõige vähemalgi määral – jäme poliitiline viga, mille tulemusi „naudime” tänaseni. Et muudatusega kaasnes muusikakooli õpetajate suhtelise sissetuleku oluline langus üldhariduskoolide õpetajatega võrreldes, kinnistus muusikakoolides veendumus huvikooli ja noorsootöö vastuolust – mis noorsootöötajad me oleme? Me oleme õpetajad! Paljud huvikoolide õpetajad pole suuresti just toonase rumalt ellu viidud otsuse tõttu tahtnud kõik need aastad, ega taha praegugi noorsootööst midagi kuulda või veel vähem noorsootöö korraldamises kuidagi kaasa rääkida. Õnnetuseks on suhted alati vastastikused. Kes kaasa ei räägi, kes end süsteemis nähtavaks ei tee, seda pole piltlikult öeldes olemas ja nii läks aega 16 aastat enne, kui 1999. aastal loodud Eesti noorsootöö keskuses taibati (2015. aastal) vajadust pakkuda esimene koolitus ka huvikoolidele. (Noorsootööalane koolituste koordineerimine ja suunamine on noorsootöö keskuse põhikirjaline ülesanne.) Koolitusteni jõudmisega läks 16 aastat, aga kuidas on väärtustega? Kas noorsootöö keskus oskab muusikakoole väärtusena hinnata ja kui, siis mida hindab noorsootöö keskus muusikakoolide juures? Hindamisel kasutatud küsimustikust muusikakoolide tööga haakunu järgi otsustades hinnatakse järgmiseid asju:

  • noortel on võimalus osaleda huvihariduses
  • noorsootöö võimalused on loodud mitmekülgsetes valdkondades (nt muusika, kunst, loodus ja keskkond, tehnika, sport, üldkultuur, kodanikuharidus, rahvusvaheline koostöö)
  • noortele on loodud teadmiste ja oskuste proovilepaneku ning nende esitlemise võimalused (nt võistlused, kontserdid, näitused, etendused, festivalid)
  • noortele on tagatud noorsootöös osalemiseks võrdsed võimalused (sh väiksemate võimalustega noortele)

Ühtegi küsimust ei küsita huvihariduse intensiivsuse kohta. Kas noorsootöö osaks oleva üleriigilise muusikaharidusega ongi kõik hästi, kui KOV-i huviharidus toimub vaid primitiivseima pilliringi tasemel, nö vabaõppe õppekava järgi (kõige odavam!), õpilastel on võimalus enda saavutusi teistega võrrelda ja osaleda saavad ka väiksemate võimalustega noored? Aga suuremate vajadustega noored, noored, kes tahavad töötada ja süveneda intensiivsemalt? Selle kohta pole ühtegi küsimust. Muusikakoolid on just see osa noorsootöös, kus pakutakse noorele võimalust kaevuda oma huvialasse kõige intensiivsemal kombel, ideaalis 5.-st 14. eluaastani või kogu õpingute aja vältel, 365 päeva aastas. Avatud noorsootöös osalemine ei eelda vaikimisi kodust täiendavat lisatööd, enamik huviringe ka mitte. Isegi huvikoolides on õppekavu, kus kodune töö pole hädavajalik. Muusikakooli põhiõppe õppekaval lõpetamiseks vajalik minimaalne süvenemine eeldab erinevalt pea kõigist teistest noorsootöö vormidest lapselt igapäevast kodust tööd. Kas ENTK arvates pole see väärtus, mida küsimusi küsides kinnistada, arendada?
Miks noorsootöö intensiivsuse kohta küsimuste küsimine on oluline, tuli Saue valla näitel ka hästi välja. Nimelt pole neil Tallinnast kaugemal küll huvikooli, on aga väga hinnatud õpetajatega Nissi Trollide muusikastuudio, peaaegu muusikakool, mis valla sisehindamise kokkuvõttest üldse välja ei tulnudki. Nissi Trollide väärtusena märkamata jäämine on eriti valdade ühinemise kontekstis (hindasime Saue valda juba ühinenud vallana, kuigi juriidiliselt on Nissi, Kernu ja Saue vallad ning Saue linn täna veel eraldiseisvad üksused) hea näide noorsootöö hindamisprotsessi vajalikkusest. Kui huvitegevuse intensiivsus oleks olnud üks hindamiskriteeriumidest, poleks sisehindamisel nii piinlikku viga saanud juhtuda. Kui Eesti noorsootöö keskus oma küsimustikus ühegi küsimusega ei suuna valla noorsootöö eest vastutajaid mõtlema ka noorsootöö intensiivsemale poolele kui väärtusele, võib ühel ennustamatul hetkel tulevikus kulukaim ja ambitsioonikaimate noortega tegelev osa noorsootööst mõne KOV-i eelarve kujundamise hetkel samuti ära ununeda.

Vaatamata muusikakooli õpetajate valdavalt negatiivsele hoiakule oma tegevuse noorsootööna käsitlemise suhtes olen veendunud, et muusikalise huvihariduse kvaliteedi seisukohast ei ole vahet, kas vaadelda seda noorsootöö-, kultuuri- või haridusvaldkonna osana. Vahe tekib finantseerimisest, töötajate koolitustest, töövahenditest, -ruumidest jne. Vahe tekib katusorganisatsiooni ja koolide pidevast suhtlemisest, mis annab võimaluse vastastikku üksteise väärtustega kursis olla, neid mõjutada.

Kiire kokkuvõte ka Saue (ühend)valla noorsootöö edulugudest ja probleemidest. Nissi ja Kernu on 2-3 tuhande elanikuga ühinevad vallad, kus noorsootöö põhimõte seni on olnud, väga jämedalt üldistades, pakkuda noortele seda, mida kultuurimaja juhataja lapsed ja nende sõbrad ägedaks peavad. Arvestades noorte arvu ja juhataja entusiasmi jõuab nii palju. Suures 20 000 elanikuga ühendvallas selle põhimõttega enam välja ei vea, välishindajate soovitus oli luua eraldi noorsootööga tegelev ametikoht. Võtta palgale inimene, kes siis teab ja oskab ka juba ülevallalise dokumentatsiooni luua. Saue linna noorsootöö on neljast ühinevast vallast ideaalile kõige lähemal, noortekeskuse juhil oli isegi nimekiri, kes noortest millise hobiga tegeleb (tegevustest, mida linn rahaliselt toetab). Saue valla noorsootöö toimub samuti aktiivselt, kuigi väga kaootiliselt. Eeldusel, et kõik väärtuslik suudetakse valdade ühinemisel säilitada, on Saue ühendvalla noorte võimalused suurepärased.

Saue vallaga käis tutvumas Tarmo Velmet