Elva Klarnetisuvi 2017

Käisin koos Robert Naelaga Elva Klarnetisuvel, millest ka eelmisel aastal kirjutasin. Elutingimused niisama askeetlikud ja õpetajaks ikka prof Peeter Sarapuu EMTA-st. Verevi järv ikka sama koha peal ja soe, kuigi kuiva ilma pidas veidi vähem. Fagotte oli kohal 10, neist kuus minu õpilased.

Minu õpilased kuulamas TMKK poisi Marcus Mäevälja proovi. paremalt esimene prof Sarapuu

Suvised pillilaagrid on asendamatud! Kui õpilane peale kevadist eksamit augusti lõpuni pilli ei puutu, on sügisel uus algus väga valuline. Kesksuvel toimuv laager ja sealsed esinemised on hea põhjus jätkuvalt edasi harjutada ja kõvematel tegijatel ka laagriks uus lugu õppida. Robert oli üks kahest, kes laagris uue ambitsioonika looga esines ja teenis professori tunnustava märkuse: „Sinuga on kõik hästi korras!”
Elva kursuste õhtupoolikud on ühe erandiga kontsertide päralt, enne mida on esinejad kogu pärastlõuna hõivatud kontserdi ettevalmistamisega. Vastavalt on pikkadeks tundideks kümne õpilasega õpetajal aega vaid esimesel päeval.  Tore oli kuulda teise päeva hommikul tunnigraafikust vaid 15-minutilisi tunde nägevate õpilaste rahulolematut nurinat – õpetajale pole suuremat tunnustust. Sarapuu on pedagoogiliselt väga tugev õpetaja, tema tööd on ka õpetajana jälgida väga õpetlik. Mängutehniliselt me anname alustavatele õpilastele veidi erinevaid ülesandeid, kuid lõppeesmärk on meil üpris sarnane. Just taolisest väiksest erinevusest tekib enamasti väga huvitav mõttevahetus, millest minul, kes ma igapäevaselt enam ei mängi, eriti võita on. Pole kahtlustki, et tegemist on minu aasta kõige huvitavama koolitusega.
Õpilased mängisid lisaks soololugudele ka ansambleid ja orkestris. Robert tõdes rõõmsalt, et eelmise aastaga võrreldes sai palju rohkem mängitud.
Ühel õhtul esinesid professorid ka ise. Teeb rõõmu, et Elvasse valitakse väga nõudlik ja osalevaid pille võimalikult rikkalikult eksponeeriv kava – puupilliansambel või saksapäraselt Harmonie-ansambel oli küll 18. sajandi muusikas väga levinud, kuid tänapäeval kuuleb sellist koosseisu harva. Elva uue kultuurikeskuse saal oli Mozarti ja Dvoraki Harmonie-kavale väga sobiva akustikaga ja õpilastele nende valitud pillide võlu parimal kombel esile toov.
Oli Elva mulle nüüd töö või puhkus? Endamisi küsitud küsimuse võib õnneks vastuseta jätta. Tööandjana peaksin selliselt veedetud nädala tööna käsitlemiseks eeldama õpetajaga töötundide hulga ja muu taolise kohta sõlmitud eelnevat kokkulepet. Õpetajana rikuks töötundide kokkuleppimine tööandjaga aga minu jaoks ju kogu võlu, sest ma poleks oma tegevuses enam vaba ja suur osa voo seisundi tekkimise eeldustest läheksid kaduma. Siin on, mille üle just tööandjana mõelda. Õpetajana jääb rõõmustada, et mulle mu töö väga meeldib!

Tarmo Velmet