Eesti muusikakoolide liidu üldkoosolek Türi muusikakoolis.

Sügisestest rahvusvahelistest kogemustest rääkis Silja Aavik (Türi mk)

Oslos põhjamaade mk-de kogunemisel rääkisid meie naaberriikide muusikakoolide juhid oma probleemidest ja rõõmudest.
Näit rootslastel pole küll 10-s muusikakoolis üldse õppemaksu, aga õpilasi on sellele vaatamata murettekitavalt vähe.
Norralastel võeti just vastu üleriigiline õppekava muusikakoolidele. Hädasti oleks ka meil vaja millegi selliseni jõuda.
Silja Aaviku mõni päev hiljem Viinis Euroopa muusikakoolide liidu sümpoosionil tehtud ettekandest: EML-i liikmeskoolides on õpilasi koos kunstierialadega 12 500. Neist pianiste 33% (meil Kosel 39%), teisel kohal on viiuldajad 13,2% (meil 18%), kitarriste on 11,7% (meil 5%), akordioniste 5,4% (meil 8%) ja flötiste 5,2% (meil 3%).

Virvatulest – soomlaste mk-de enesehindamise süsteemist rääkis Kadi-Katariina Sarapik (Tallinna mk)

Tallinna mk-lt oli linn enesehindamist nõudnud ja kasuks tuleks see kõigile.
Kõrva jäi sõna, millega tähistati õpilase rahulolu kooliga – rõõmumeeter. Rõõmumeetri kasutusotstarve tekitas kolleegide seas küsimuse, kas muusikakoolis on olulisem õpilase kohene või (vahel aastakümneid) hiljem, õpitu tulemusel kogetav rahulolu.
Kogu soomlaste enesehindamissüsteem on nähtav aadressilt artsedu.fi
Mall Türk (Pärnu mk) andis märku, et Pärnu-Jaagupi kooli direktor on koolitatud sisehindaja. Meie oma muusikakoolide sisehindamissüsteemi arendamisel oleks mõtet temaga koostööd teha.

Koostööst haridusministeeriumiga rääkis Kadri Leivategija (Elleri kool ja EML-i juht)

Suuresti EML-i initsiatiivil oli hiljuti toimunud kohtumine minister Repsiga, kus teemaks oli muusikakoolide (mitte)aktsepteerimine haridussüsteemi osana, ehk meie endi hinges nii teravana kääriv vastandus noorsootöö vs muusikaline huviharidus. Kuidas ikkagi näit mag-kraadiga muusikalooõpetaja ühest koolimajast teise jalutades ootamatult õpetajast noorsootöö spetsialistiks muundub? Kas muusikaline huviharidus ikka on mitteformaalharidus? Muusikalisse keskastmesse, kus koolides on ka riigitellimus ja -rahastus olemas, edasiõppima minnes huvikooli lõputunnistust küll ei küsita, kuid vähemalt huvikooli muusikaharidus on edasiõppimise sisuline ja vältimatu eeldus. Kas sellisel juhul pole huviharidus ikkagi formaalharidus? Ümarlaual ministriga viibisid lisaks EML-i esindajatele küll ka huvikoolide liidu esindajad, kuid n-ö jäme ots oli olnud EML-i käes.

Ega põhiküsimus loomulikult polegi õpetajate ametinimetus, probleem on loomulikult rahastuses. Minister: “Kui üldse huvihariduse rahastuses mingi muutus toimub, kui riik oma õla huvikoolidele alla paneb, siis ainult muusikalisele huviharidusele.” Leivategija viskas selle väljaütlemisega seotult EML-i koosolekul õhku intrigeeriva küsimuse – kas riigil võiks sellises kontekstis olla huvi rahastada ka muusikalist huvitegevust?
Kohtumisel jäi vastuseta ministri küsimus „Kuhu ja kuidas, st mis alustel raha suunata, kuidas lisaraha jagada, kui me selle saama peaks?”
Oma varasemas postituses kirjutasin, et sportlastel on väga hea ja selge kutsestandardite süsteem (mida nende eneste poolt 10 aastat loodi!), mis peale stipendiumide kaudu toiminud treenerite rahastamissüsteemi kokkukukkumist andis riigile võimaluse spordiharidusse, mis muusikaharidusega ju samavõrra huviharidus on, raha suunata.
Ka koorijuhtidel on oma üleriiklik rahastussüsteem, mida võiks uurida ja vajalikul määral kopeerida.
Instrumendiõpetajatel kutsestandardit ei ole ja hariduse kutsenõukogus on selle sünnile vist isegi vastu seistud. Peamine vastane, HTM-i õppekavade osakond kaob õnneks või õnnetuseks uuest aastast ära.
Leivategija retoorilisele küsimusele, kas instrumendiõpetajatel on oma kutse- või rahastamissüsteem või vähemalt mõni isee, millest riik raha jagamisel lähtuda saaks, tõusis Kaido Otsing (Tartu I mk) ja kirjeldas hüpoteetilist tagantjärele toimivat süsteemi, kus riik maksaks omavalitsustele kinni kõik muusikahariduse keskastmes õpinguid jätkavate õpilaste senisele muusikaharidusele tehtud kulutused. Sarnane süsteem rakendub mingil kombel spordis ka rahvusvaheliselt, kus ühest klubist teise üleminekul makstakse varem noorsportlase arengusse investeeritu kinni.
Leivategija jutu mõte oli, et kiiresti on vaja selget kutsestandardite süsteemi instrumendiõpetajatele. Tantsu ja kunsti katusorganisatsioonide esindajad lubasid oma valdkonna jaoks mudeli igatahes kiiresti välja pakkuda.

Leivategija intrigeeriv küsimus, kas riik võiks teoreetiliselt toetada ka huvitegevust, st  vabaõpet jms, tekitaski lühikese vaidluse – kust jookseb huvihariduse ja -tegevuse vaheline piir? Mall Türk (Pärnu mk) pooldas seisukohta, et EHIS-es ehk hariduse infosüsteemis registreeritud õppekava defineeribki huvihariduse. Leivategija pooldas pigem kitsamat definitsiooni ega pidanud vabaõpet hariduseks. Kuigi keeleliselt on Mallel kahtlemata õigus, on ka minu arvates riigilt huvihariduseks raha küsimise kontekstis haridus ikkagi ja ainult põhiõppe õppekavadel toimuv.

Kalev Vaidla  (Kiili kk) rääkis konkurssidest keskendudes eelkõige keelpillikonkursi ümber tekkinud segadusele. Arvestades, et konkursi reglement on välja kuulutatud ja lapsed juba õpivad lugusid, lahendati segadus ilmselt parimal võimalikul moel. Siin ja praegu on segaduse sisust olulisem, mis segaduse tekitas. EML on otsustanud toetuda oma konkursside korraldamisel erialaliitude, kui parimat oskusteavet valdavate organisatsioonide seisukohtadele. Eesti keelpilliõpetajate ühing (ESTA) koondab eelkõige Tallinna tippõpetajaid, kes alati ei oska end väikestes koolides õpetavate kolleegide positsiooni kujutleda. EML-is on aga paremini kuuldav just väikeste koolide sõna ja nii eriarvamused, vaatamata EML-i väljendatud soovile lähtuda eriala esindusorganisatsiooni seisukohtadest, tekivadki. EML-i juhtkond soovitas direktoritel suunata võimalikult paljusid oma õpetajaid (sõltumata erialast) aktiivselt osalema erialaorganisatsioonide töös ja kandideerima ka juhatusse, et lahkarvamused saaksid edaspidi selgeks räägitud võimalikult varakult.

Veel oli lühidalt juttu konkurssidel saavutatud kohtade tähendusest, et miks on mõnel juhul 1 ja teisel juhul 4 esikohta. Üleriigiliste konkursside žürii hindab esinejaid 25 punkti süsteemis ja näit kõik vähemalt 24 punkti saavutanud saavad esikoha, olgu neid siis kui palju tahes. Diplomi saavad veel ka 17 punkti teeninud mängijad ja II ning III koha jaoks oli samuti oma kindel punktivahemik.

ILOP-i 2018. aasta taotlusvoorus jagatavat raha, mille EV juubelifondist eraldab EML-ile riigikantselei, vähendati 500 000 eurolt 350 000-ni. Järgnev võis muidugi olla sobiv ettekääne, aga põhjendati rahastuse vähendamist muusikakoolide poolse nõrga initsiatiiviga hooandjast iseseisvalt pillide jaoks rahade taotlemisel.

 

Kohtumisel räägiti põhjalikult veel ka 2018. mais rakenduvatest uutest andmekaitse reeglitest ja 2018. jaanuarist rakenduvast uuest tulumaksu seadusest.

EML-i üldkoosolekul käis Tarmo Velmet