Koolitusel „Õppija motivatsioon ja selle mõjutamine muusikakoolis”

Vastu suve toimus muusikakoolis kahepäevane sisekoolitus ülalnimetatud teemal. Koolitajaks oli Koidu Tani-Jürisoo Avatud Meele Instituudist (AMI).
Koolitus oli pikalt etteplaneeritud, püüdsime koolituse toimumise aega hästi klapitada õpetajate võimalustega, kuid viimasel hetkel oli koolitaja sunnitud koolitust ühe päeva võrra nihutama. Muudatuse tulemusel jäi mõlemal päeval osalenud õpetajaid planeeritust natuke vähemaks, aga kohalviibijad said õpilaste motivatsiooni mõjutavate tegurite osas oluliselt targemaks.
Mulle jäi õpetajate repliikidest mulje, et muusikakooli kogu peaaegu 40 tegevusaasta vältel oli tegemist esimese sellises mahus toimunud sisekoolitusega. Ilmselt sellest ka paljude õpetajate tajutav skepsis koolituse planeerimisel ja samavõrra märgatav koolitusjärgne vaimustus.
Koolitaja Koidu Tani-Jürisoo on õppinud TÜ-s psühholoogiat ja enne seda muusikakeskkoolis viiulit. Pillimänguhuvi pole temas kadunud – peale pikemat pausi on Koidu nüüd jälle aktiivne ka viiuldajana, mängides amatöörina kaasa TÜ sümfooniaorkestri abikontsertmeistri positsioonil. Oma põhitööks peab Koidu õpetajate koolitamist. Väidetavalt naudib ta eriti tööd muusikute ja muusikaõpetajatega, sest meie kogu ülejäänud koolisüsteemist olgu või individuaaltundide poolest tugevasti eristuv maailm on koolitajale tema oma kogemustest tuntud.
Kohe peale koolituse lõppu võtsime kuuldu-nähtu-kogetu õpetajatega kokku ühise konspektina Drive’is, kuid erinevatel põhjustel jõudsime koolituse üle silmast silma arutlemiseni alles oktoobrikuises õppenõukogus. Kõlas järgmiseid mõtteid:

  • Mulle väga meeldis.
  • Koolitus oli väga mänguline, ei olnud kaks päeva akadeemilisi loenguid.
  • Mulle meeldis, et muusikute koolitusest rääkis inimene, kes muusikaharidust, kuigi mitte päris lõpuni välja, on ise omal nahal kogenud.
  • Mulle jäi hästi meelde suhtlusrollide osa ja fakt, et olgu või positiivseid hinnanguid jagades me ei jäta õpilasele võimalust võtta oma õpingutesse vastutustundlikult suhtuvat täiskasvanu rolli ja vabastame ta lapse rolli kaudu vastutusest – selle mõtte juurde tulen õpetades nüüd pidevalt tagasi.

Hilisemaid huvitavaid vaidlusi tekitas koolitaja toodud näide, kus lapsevanem võttis lapsed muusikakoolist ära, sest muidu oleks õppimine jäänud liiga sunnipõhiseks. Keegi meist ilmselt pole muusikat õppinud täiesti ilma välise sunnita ja olgugi konkreetsest näitest jäi õpetajatele mulje kui ehk liiga kergest allaandmisest, oleme koolitajaga päri, et muusikakool ei tohi kasvatada muusikavihkajaid – õnnetus, mis väga tugeva sunni korral lapsega võib juhtuda. See oleks kahtlemata suurem õnnetus, kui kooli pooleli jätmine. Kui tugev sund on õpingute toetuseks vajalik ja mis hetkest tekib oht üle piiri minna – otsus peab igal juhul jääma last kõige paremini tundvate inimeste teha.
Koolituse eest tasus Kose vald – oleme õpetajatena südamest tänulikud! Loodame koolitaja Koiduga kindlasti veel koostööd teha.

Koolituse võttis kokku Tarmo Velmet