Robert Naelaga (III klass) BAO meistrikursusi kuulamas

Koos Robert Naelaga osalesime kuulajatena Grammy kahekordse nominendi ja rahvusvahelise pressi poolt korduvalt maailma üheks parimaks fagotistiks nimetatud Martin Kuuskmanni meistrikursustel Tartus.

Kahekordne Grammy nominent Martin Kuuskmann tunnis

Kursused on Balti muusikaakadeemiate koondorkestri (BAO) tegevuse kõrvalprodukt. Orkestri administreerimisega tegeleb MTÜ La Nota ja kunstiliseks vapiloomaks ning eestvedajaks on Kristjan Järvi. Orkestri erinevatel pillirühmadel on mentoriteks maailmanimedega pillimehed, kes prooviperioodidel pakuvad võimalust ka väljastpoolt orkestrit huvilistel oma tunde kuulata või neis aktiivselt osaleda. Kuulamine on tasuta lõbu, professorite kogemustest läbi isikliku ettemängu õppimine maksab 250 eurot 3×45 min. Eesti muusikutele on üldjuhul pakutud võimalust osaleda poole hinnaga. Kuulasime Robertiga tunde, kus aktiivosalejatena mängisid minu 4. aasta õpilane Patrick Mauer Nõmme muusikakoolist ja korduvalt ka Kosel esinenud TMKK fagotipoiss Jakob Peäske.
Kui professori nõuanded lühidalt kokku võtta, siis Eestis omavanuste seas korduvalt konkursse võitnud Patricku mängu Kuuskmann tunnustas, kuid lisas kohe: „Andekus annab võimaluse, töö annab tulemuse. Ära võrdle end 10-20 kohaliku fagotistiga, võrdle kogu maailma fagotistidega. Tee täiega tööd ja mõne aasta pärast võistlevad Sinu nimel kõik maailma ülikoolid. Sa oled täna iseenda (võimaluste) hale vari, realiseeri end täiega! Insenerid teenivad maailmas võibolla muusikutest summaarselt küll rohkem, kuid minu tunnitasu on kõrgem ja töö ilusam.”
Öelduga haakus hiljem minus Jakobi mängu kuulates tekkinud mulje Eesti fagotistide peamisest probleemist. Alguses ei oska keegi harjutada, see on universaalne probleem kõigil erialadel. Kui aga fagotist Eestis on õppinud endaga töötama, siis jõuab ta tõsiselt harjutada 2-3 aastat ja juba ta jälle ei harjuta, sest väga huvitavat või makstud tööd on juba liiga palju ja ära öelda ei raatsi. Kui minu oma tegevpillimehe karjäärilegi tagasi vaadata, siis eks ta läks täpselt sama rütmiga.
Pean pöidlaid, et Robert õpiks ruttu harjutama ja harjutaks rahuliku süvenemisega kuni ülikoolini välja. Sealt edasi on intensiivne töö juba muusikuelu loomulik osa. Kui muusikutee ei osutu Roberti teeks, on tal muusikakoolist kaasa võtta ikkagi hobi kogu eluks ja oskus teha tööd. Kõik Kuuskmanni poolt Patrickule öeldu kehtib samavõrra ka Roberti puhul. Loodan järgmisel aastal juba ka teda näha Kuuskmannile mängimas ja kiidusõnu teenimas, sest kogu senine areng on läinud suurepäraselt.

Tarmo Velmet