Anne-Liis Polli koolitusel „Häälemängud“

Märtsi koolivaheajal osalesin väga omapärasel koolitusel, mille viis läbi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lektor Anne-Liis Poll.
Kuna häälega mängimise ehk hääleimpro ehk häikimise distsipliin on praegustel muusikapedagoogika tudengitel ka õppekavas, siis tundus mõistlik end uuemate suundadega kurssi viia.
Anne-Liis Pollil tekkis idee leida üles need finessid, mis aitaksid viia kokku kaks maailma – kõne ja laulmise. Kõnekeelel on ju muusikaga samad parameetrid – tempo, rütm, intonatsioon, kõlavärvid. Meetodi aluseks on eesti keeles kasutatavad häälikud ja õpetus ei ole piiratud ühegi konkreetse vokaalžanriga. Treeningus kasutatakse vabalt erinevaid hääle tekitamise võimalusi. Oluline on kõrvaga töötamine, niiöelda kõrva ülesäratamine.
Õpetus algas häälikute treeninguga. Häälikute treeningu oluline aspekt on, et kõrv püüab kinni erinevaid kõlavärve, toetades ühtlasi viisipidamise kujunemist, teine aspekt on loovuse areng. Eestlase kõne on küllaltki laisk, ei viitsita välja häälida helilisi konsonante (m, n, l, r, v). Laulmiseks vajaliku füüsiliselt aktiivse toonuse annab aga helitute konsonantide (k, g, p, b, t, d, f, h, s, š, z, ž) häälimise treening. Aktiivse kõnehääle parim näide on Georg Ots, kelle diktsioon on selge kõikides lauldud keeltes.
Häälikute treeningult läksime üle häälikuühenditele ehk silpide keelele, kasutades koos konsonanti ja vokaali ning vastupidi. Lõpuks katsetasime ka improkoori ehk kollektiivset improviseerimist, kus Anne-Liis Polli juhendamisel sündis koolitusel osalenute unikaalne ühislooming siin ja praegu.

Marika Raja