Põhjamaade kultuurikoolide konverentsil Stockholmis

Et paremini mõista Kose muusikakooli asukohta Eestis ja Eesti asukohta laiemalt, käisin Eesti muusikakoolide liidu delegatsiooni koosseisus Põhjamaade kultuurikoolide konverentsil. Nagu ettekannetest kuulsime, oli juba Gustav Vaasa saatnud spioone laia maailma, et tuua koju teadmisi mujal muusikavaldkonnas toimuvast.
Lisaks inglise, soome ja rootsi keelele tõlgiti kõik konverentsil räägitu sünkroonselt ka eesti keelde!
Sain konverentsilt kinnitust teadmisele, et meie nõukogude ajast pärit muusikahariduse traditsioon on kuldaväärt ja niipalju kui vähegi võimalik, ei tohi lasta sellel seguneda huviharidusega ENTK (Eesti noorsootöö keskuse) tähenduses. Tuleb, kus veel vähegi võimalik, hoida põhiõppe õppekavade eesmärkide ühemõttelist seotust muusikahariduse keskastmes edasiõppimise võimalusega ja hoolitseda, et need ei läheks segi sotsiaalsete oskuste ja kaasatuse arendamiseks toimuvate muusikaliste tegevustega, mis on huvi- ja eriti vabaõppe sisuks. Eelmisest lausest ei pea järeldama, nagu oleks üks väärtuslikum kui teine. Nii põhiõppe õppekavad kui kergemad alternatiivid on mõlemad väga olulised, kuid alati peab olema selge, millest parajasti räägitakse, mis on õppetöö eesmärk. Stockholmi konverentsil puudutati muusikahariduse keskastmes jätkuma mõeldud õpperütmi ühe korra – vaid hetkel, kui paneeldiskussioonil osaleja loetles, millest üldse räägitud ei ole. Ka kõik esitletud esinejad (kultuurikoolide õpilased) olid pärit meie mõistes vabaõppe õppekavadelt. Esialgu jäi arusaamatuks, kust tulevad Põhjamaade tippmuusikud – kas tõesti ainult kallitest erakoolidest?
Rootsis nähtud ja kuuldud lapsed olid põhiõppe õppekavade kontekstis hinnates üks kõveram kui teine, aga milline tohutu mängurõõm ja enesekindlus! Kui viimased on kõik, mis eesmärgiks võetud on, siis väheste tundide arvuga (suhteliselt odavalt) lapsed korraks õnnelikuks teha – õilis eesmärk. Eesti mõistes põhiõppekavade tüüpi muusikaharidusest, keskastmes edasiõppimisele suunatud õppest Stockholmis sisulist juttu üldse ei tehtudki.

Mingil põhjusel eelistavad Põhjamaade suuremate riikide muusikakoolid end järjest ümberkorraldada kultuurikoolideks, kus õpetatakse muuhulgas ka muusikat. Eesti delegatsiooniga omavahel arutledes kuulsin, et ka Lihula muusikakoolis on juba näiteks droonide ehitamise ja Kiviõli muusikakoolis mudellennunduse õpperühmad. Kui nii tundub kohalikele kõige mõistlikum, siis miks mitte, kohalikud omavalitsused teavad kõige paremini kohalike elanike eelistusi. Ka Põhjamaades, kus Soomes on kaks riiklikku õppekava, Norras kultuurikoolide tegevusraamistik, Rootsis riiklik kultuurikoolide strateegia ja Taanis muusikakoolide seadus, on kõikjal ikkagi jäetud KOV-idele suur otsustusõigus, mida ja kuidas nende koolides õpetatakse. Seda häirivam on, et õpperütm on kõikjal masendavalt madal. Pillitunnid pole mitte lihtsalt korra nädalas, vaid tihti 20 min korra nädalas. Kõige selle juures oli tõsiselt hämmastav, kui puhtalt kõlasid sõna kõige otsesemas mõttes suunurgast pilli puhuvate või täiesti krampis kätega viiulit mängivate laste ansamblid. Paindlik nende mäng ei olnud, jätkusuutlikuks ma laste arengut ka kuidagi hinnata ei osanud, aga akordid olid tõepoolest pigem väga hästi hääles.
Stockholmi raekojas toimunud linna korraldatud lõpubanketil esinenud elukutselise kitarriduo kõrget taset seletas minu jaoks varasemas ettekandes kõlanud Rootsi esindaja mõttekild:
“Kas kultuurikool jõuab kõigi lasteni? Ei ole kusagil küll julgetud tõdeda, et jõutaks, aga vähemalt võimalus peab olema kõigil.
Laiem juurdepääs on mõeldud eelkõige vaesematele. Tippu ronivad ikka pigem jõukamate perede lapsed.”

Sama printsiibi järgimine Eestis tähendaks meil muusikahariduse lõppu. Õnneks Euroopa muusikakoolide liidus, kus presiidiumisse kuulub ka Türi muusikakooli direktor Silja Aavik, peetakse oluliseks vajadust üksteiselt õppida, kuid ilmtingimata hoida kõigi eripärasid. Peame pöialt, et Eesti omapäraks olevat tõsiseltvõetavat ja kuldaväärt muusikalist algharidust taipavad kodanikud jätkuvalt küsida ja KOV-id toetada. Et Eestis saaksid ka tulevikus võimaluse tippu ronida lapsed kõigist peredest, sõltumata vanemate varanduslikust seisust.

Minu spioneerimist Kose muusikahariduse hüvanguks finantseerisid Kose vald ja Eesti muusikakoolide liit.

Tarmo Velmet