Robelt Naelale (III kl) Riia konkursilt esikoht

Nojah, ega teist aastat Riias toimuv (7-20-aastaste) oboe- ja fagotimängijate konkurss nüüd päris rahvusvahelist mõõdet välja ei kanna, aga siseriiklik on ta ju veel vähem. Vormi kõrval ka sisult igati rahvusvaheliseks muutumist takistab konkursi kammitsetud reklaam. Olgu põhjuseks rahapuudus või midagi muud, oma sisult on tegemist Läti-Eesti maavõistlusega, kui spordist analoogi otsida. Võistumängu taseme tagab konkursi lätlasest initsiaator ja vaimne isa, kes on omaaegse NSVL-i vaieldamatu esifagotist, kogu maailma läbi esinenud Andris Arnicāns – lätlastest osalejad on põhiliselt tema õpilased. Lisaks lätlastele ja eestlastele on mõlemal aastal osalenud veel ka üks väike Valgevene fagotipoiss, kes, olgugi ta ka sellel aastal endiselt näis oma pillist veidi lühemat kasvu olevat, on kõrvatorkavalt ambitsioonika tehnikaga.

Minu kui õpetaja jaoks on mõlemal aastal ühest küljest valusalt ja teisalt rõõmustavalt kõrva hakanud tohutu erinevus, mis valitseb Läti ja Eesti õpilaste pillipargi vahel. Lätlased (vähemalt fagotiõpilased) mängivad jätkuvalt sama tüüpi pillidega (Sonorad), millega me ühiselt N-liidus kõik õppisime ja vaid eelmisel aastal grand prix võitnud Edgars Karpenskis-Allažsil oli tänavuse konkursi avamisel esinedes meie õpilastega võrreldava kvaliteediga pill. Öeldakse küll, et ega pill ei mängi – mees mängib, aga tegelikult on pillide kõlaline erinevus nii pööraselt suur, et päriselt rahvusvahelisele konkursile poleks nende n-ö vanadega asja lastel päritoluriigist ja õpetajast sõltumata. Sügav kummardus eelkõige ILOP-i pilliprojekti eestvedajatele – tänu EV100 ühiskingitusele mängivad kõik konkursil osalenud Eesti õpilased kvaliteetsete pillidega, mille hinnast KOV-i kanda jäi reeglina ainult 20%.

Roberti mäng õnnestus Riias täielikult ja tulemuseks oli noorema vanusegrupi esikoht. Oma õpilase hindamisel on raske säilitada objektiivsust, aga ka žürii teised liikmed märkisid ära Roberti vigadeta mängu. Kui noorema grupi teised paremad fagotistid mängisid hästi eelkõige kas vaikselt või valjusti, siis Roberti mängus tunnustati hästi eksponeeritud mõlemaid äärmuseid. Roberti rõõmu võimendas kindlasti asjaolu, et viimast aastat samas vanuserühmas osalenud ja Robertist aasta kauem mänginud konkurent Nõmme muusikakoolist, Patrick Mauer, jäi sellel korral tema selja taha jagama teist kohta ühe Läti tüdrukuga. Nüüd pole meil muud muret, kui tuleb Robertile hakata otsima mõnd päriselt rahvusvahelist eesmärki.

Palju õnne Robertile, aitäh tema vanematele ja samuti Roberti klaverisaatja Marianne Zhaole.

Alloleva akna kaudu on näha ja kuulda kogu Roberti võidukava (5 min)

Tarmo Velmet