Kuopio seminar “Inclusive Pedagogy in Arts – Europe” on lõppenud

Kõigil õpetajatel on nende praktika vältel olnud erinevaid õpilasi. Kui kirjeldada lähtudes muusikast, siis mõnele mängid jõukohase repliigi ette, selgitad võib-olla veidi, ta mängib järgi, kinnistab koduse tööga ja saamegi järgmises tunnis järgmise lõiguga edasi minna. Teisega tuleb töötada pikemalt, mõnega väga pikalt, olgu õpilase füüsiliste või kognitiivsete eripärade tõttu. Kõik nad võidavad õpitust, kõik elavad pärast õpingute lõpetamist õnnelikumalt, kui nad elanuks ilma muusika- või kunstihariduseta.

Kuopio konservatooriumis pakutav kaasav muusika- ja kunstiharidus laiendab oluliselt kirjeldatud erinevuste piire ning püstitab mh küsimuse, kellele ühiskond pakub, või kellele ei paku muusika- ja kunstihariduse omandamise võimalust. Kõige erinevamate puuetega õpilased osalevad Kuopios õppetöös ja keegi ei pane seda enam imeks, nendega ollakse koolis harjunud. Kuopios küsitakse – kui me jätame kellegi ilma võimalusest muusika või kunsti abil end teostada, siis miks? Kas tugevama õigusega?

Kuopio seminar oli Erasmus+ ja erainvestorite rahade toel toimunud poolteise aasta pikkuse (kahe Leedu, kahe Saksa ja Soome) huvi-, ameti- ja kõrgkoolide ühistöö kokkuvõte. Ühistöö sisaldas nii otsest õppetööd puuetega lastega kui sakslaste puhul ka õppetöö teaduslikku analüüsi. Lisaks Otsa kooli õpetajatele osales lõpuseminaril veel teisigi vaatlejaid, kõik kokku 12-st erinevast riigist, mh oli kohal ka EMU (Euroopa muusikakoolide liidu) president Philippe Dalarun, kes lubas läheneval juhatuse koosolekul Šveitsis kogetut kindlasti kolleegidega jagada ja liidu rahadega ka edasisele tegevusele toeks olla.

Mida me siis kogesime? Kindlasti väga tugevaid emotsioone ja hulgaliselt vastuseta küsimusi. Oli ühtaegu inimlikult liigutav ja erialaselt jahmatav näha, kui keerulisi õpilasi olid Kuopio õpetajad, eriti seminari peaorganisaator Annukka Knuuttila, mängima saanud. Muidugi, mängutase sõltus õpilase stardipositsioonist, kuid mida keerulisem see oli olnud, seda ilmsem paistis õppeprotsessist osapooltele tõusnud kasu ja tehtud töö tohutu maht.
Jälgisime näit esimese aasta puhkpilliorkestri viimast esinemiseelset proovi ja hiljem ka esinemist – tervete lastega võrdsetel alustel osalesid orkestris õpilased, kes pilli mänguasendisse tõstmisekski vajasid tugiisiku abi. Nemad olid oma haridustee alguses. Näitena haridustee lõpuosast kuulsime Downi sündroomiga sündinud pianisti lugu, kelle esinemist klaveritrio koosseisus video vahendusel ka nägime ja kelle isa oli õpetajat peale kontserti tänanud ei enama ega vähema, kui oma tütre elu päästmise eest.

Oleme Eestis harjunud oma valikutes lähtuma pragmaatilisest mõtteviisist. Kuopio valikud lähtuvad teisest äärmusest – võib olla täiesti kindel, et keegi nähtud õpilastest oma haridusele kulunud summasid mitte kunagi kogukonnale tagasi ei teeni. Kuid sama saab öelda ju ka näit kalli ravi abil paranenud eaka patsiendi kohta. Kuhu tõmmata piir?
Mina oma õpetajapraktikas olen kõigi Kuopios nähtud õpilastega võrreldes töötanud ainult väga-väga tavapäraste lastega ja vaid korra kõrvalt kuulnud ühe Otsa koolis õppinud pimeda flötisti esinemist. Vastavalt, kui seminaril süveneti puuetega lastega toimuva õppetöö peensustesse, siis oli seal vähe, millele kaasamõtlemine mulle jõukohane oli. Kuopio õpetajate põhimõtteline mõtteviis on mulle ja ma arvan, enamikule Eesti õpetajatest vähemalt esialgu veel võõras, kuid mida erinevamad õpilased jõuavad ka meie huviharidussüsteemi, seda enam on meil kogetust õppida. Näiteks soovitati õpetajatel meeles pidada ja ka lapsevanematele rõhuada, et olgugi muusikaharidusel võib puudega lapsele olla tugev teraapiline mõju, on tegemist ikkagi hariduse, mitte teraapiaga. Samuti ei tohi puudega õpilastega töötamist ühelegi õpetajale kunagi kohustuseks teha, nagu oleks vale ka kogukonnal teha ettekirjutusi, keda tuleb õpetada – kas konkreetne õpetaja tunneb endas jõudu ja oskusi, kas tal tekib kontakt konkreetse lapsega – seda oskab otsustada vaid õpetaja ise. Kindlasti võib õpetaja olla kindel, et intensiivsemaid kaasatöötajaid puuetega laste vanematest on raske leida. Puudega õpilasega töötamine erineb ühtlasi kardinaalselt tööst õpilasega, kes õppida ei taha. Ükski väga erinevate õpilastega töötades omandatav töövõte ei jookse õpetajal edaspidi mööda külgi maha – neid kõiki läheb vaja ka töötades tavapäraste lastega, või kes meist õieti on tavapärane? Iseenesestmõistetav on, et kui edasiõppimiseks valmistumisele suunatud õppekaval on üks õppetöö tulemuslikkuse kriteeriumidest õpilaste saavutused konkurssidel, siis töös puudega lastega on kriteeriumid täiesti erinevad. Täpselt samuti on huviõppe õpilastega, ka neilt ei oota me ju konkursivõite, vaid kõigilt just talle jõukohast arengut. Võibolla tõdemus, et Kuopioga võrreldes küll palju-palju vähemal määral, aga erineva stardipositsiooniga õpilastega töötame ikkagi ka meie igapäevaselt, oligi sellel seminaril minu suurim “ahaaa” elamus. Oleme muusikakooli peaeesmärgiks võtnud absoluutskaalal võimalikult heade tulemuste saavutamise, kuid kõrge tipu tagab lai vundament – jälgin huvi, aukartuse ja kadedusega kolleegide tööd, kes julgelt proovivad jõudu ka järjest erinevama stardipositsiooniga õpilastega. Ka Kuopios on sinna, kus nad täna asuvad, jõutud väikeste sammude haaval.

 

Tarmo Velmet