Koolitusel “Kuidas jõuda ennastjuhtiva õpilaseni online-keskkonnas”

Juba teist neljapäeva (14.05) järjest viibisin kooli üldkoosoleku ajal Zoomi kaudu hoopis koolitusel. Koolituse teema oli loomulikult seotud distantsõppega. Et koolitused sattusid järjest just neljapäevadele, oli halb õnn. Püüan oma puudumise teha heaks jagades õpitut avalikult. Ühtlasi annab see mulle võimaluse kuuldu paremaks kinnistamiseks. Minu koolitusel osalemise eest maksis Kose vald.

Koolitaja Koidu Tani-Jürisoo on muusikakooli õpetajatele varasemast ajast tuttav, oleme temalt viimaste aastate jooksul saanud kaks sisekoolitust.
Koidu oma sõnade järgi pole ta olnud kunagi väga innukas arvutikasutaja ja kuni eriolukorrani näis võrgu vahendusel töötamise mõte talle väga võõras. Elu vingerpussidega tuleb aga kohaneda meil kõigil ja nii läks ta karantiini kehtestamise järel esimese asjana ise õppima Zoomi kasutamist Margus Loori  juurde Speak Smarti. Jäi mulje, et Koidu, koolitajana ka ise kogemustega tegija, oli Margus Loorist siiralt vaimustuses.
Kuidas siis hoida õppija aktiivsust online-keskkonnas? Vastuses ei olnud ju midagi põhimõtteliselt uut, vanad olid ka konfliktid, mis kohe grupi- ja individuaalõppe erinevusest tekkisid. Neid üle korrata, üritada leida ühenduskohti grupi ja individuaalõppe maailmade vahel tundus väga kasulik.

Kõik Koidu poolt Zoomis kasutatud töövõtted toimisid minu jaoks pigem räägitut illustreeriva kui omaette väärtusliku infona, sest jutt käis grupitööst ja et selle  võimalused erinevad individuaalõppest, on vastavalt ka töövõtted väga erinevad.
Hästi haakus minuga mõte, et veel möödunud sajandi alguses sobis klassi ees monoloogi pidav õpetaja õppeprotsessi paremini, sest elitaarses hariduses, kus õpilane saabus klassi teadlikuna oma õpieesmärkidest, oli tema tähelepanu kohe algusest peale aktiveeritud. Pilliõpe püsis (ja keskastmest edasi püsib kohati tänaseni) elitaarsena märksa kauem – klassis üks ühele õpetajaga on õpilasel raskem õppeprotsessi ignoreerida, muusikaharidus on ka tänases Eestis üldjuhul vähemalt kaudselt tasuline ja seetõttu võimaldab mõnel juhul õpilasele kodust kaasa antav aktiivsuskohustus kohati tunnis kohest tööle asumist. Kõige öeldu kõrval näen õpilaste aktiveerimisvajadusest tõusvat huvitavat vastuolu soovitu ja tegelikkuse vahel.
Me tahame, et õpilased osaleks tunnis aktiivselt, oleks uue info vastu võtmiseks valmis, panustame kõvasti aega ja tähelepanu nende aktiveerimisele. Tulemus on lühikeses perspektiivis tervitatav, aktiivsena võtab õpilane tunnist maksimumi. Paraku teeme me õpetajatena midagi ilmselt valesti, sest isegi lapsed, kellele kodust aktiivsuskohustus kooli kaasa antakse, õpivad miskipärast kiiresti ära, et nende aktiivse osalemise eest vastutab tegelikkuses hoopis õpetaja. Näib, et pikas perspektiivis oleme saavutanud soovitule risti vastupidise tulemuse! Kuidas, õppija aktiivsust juhtides, jätta vastutus aktiivse osalemise eest ikkagi õpilasele, sellele jään mina endiselt vastust otsima.

Vastuoluline on, et distantsõpe mingil määral lahendas selle ülesande minu eest – üks osa õpilastest olid arvuti taga ilmselgelt senisest aktiivsemad ja said ka juba 8-aastasena (mul nooremaid õpilasi ei ole) aru oma võimetekohasest vastutusest isegi näiteks arvuti õigete heliseadete eest.
Teiste õpilaste aktiveerimine oli aga distantsilt töötades senisest märksa raskem. Ühes ruumis töötades on individuaalõpetajal eelis grupiga töötaja ees – üks ühele töös aitab õpetaja isiklik karisma ja vaimustus tehtavast grupitunniga võrreldes palju kergemalt edasi. Võrgu kaudu töötamine ilmselt (grupitundide kogemus mul puudub) võrdsustab selles mõttes nõudeid, eriti, kuna vähimgi koosmäng, olgu või meetrumi kaasa plaksutamine on elektroonilise kontakti latentsusest (viivitusest) tingituna võimatu*. Asjakohaselt mõjus koolitaja meenutus, et vähemalt iga 15 minuti järel peab õpilane saama ennast vabalt väljendada, muidu ta aktiivsena kaasas ei püsi.
Zoomis grupiga töötades kasutas Koidu kuulajate aktiveerimiseks tavapärast suure grupi väikesteks jagamist, mida on e-koosolekutelgi varem proovitud, aga päriselt sujuva ja toimivana kogesin seda esmakordselt Koidu esituses. Kus Zoomi seadetes see gruppide valik peidus on, pole ma veel leidnud, aga üks-ühele töötades on küsimus rohkem ka uudishimus kui reaalses vajaduses. Näiline seltskonnavahetus ja väiksemast grupist tingitud vajadus rohkem endal juhtohje haarata aitab keelepaelad valla ja aktiveerib muidu pigem kuulaja rolli säilitajaid. Kuidas aidata passiivne algastme õpilane esimese 15 minutilise lahtimängu ja puhttehnilise töö järel, mille iga viimasegi detaili sisulist tähendust ja eesmärki ta ei saagi tunnetada enne kui millalgi keskastmes, ennast avama ja vabalt väljendama, on eriti distantsilt minu jaoks igakordne väljakutse.
Hästi olulisena jäi meelde Koidu mõte, et metoodikat valdab muidugi õpetaja, aga õpitava sisu loob omale oma vanusele vastaval tasemel alati õpilane ise. Sisu loomine toimub õppeprotsessi teises astmes ja seda protsessi saab õpetaja otseselt kõige vähem mõjutada. Minu hiljutiste kogemustega ühest ebaõnnestunud tunnist (mitte Kosel!) haakus arusaamine, et kui olen õpilasega jõudnud seisu, kus ta, kuidas ma ka ei räägi, kui suurel määral ka ei ei lihtsusta, tunnis ühel hetkel mitte millestki enam aru ei saa, siis see pole märk mitte nii palju õpilase ignorantsusest, vaid pigem, olgu Zoomis või reaalses kontaktis õpilasega, aktiveerimisprotsessi ebaõnnestumisest. Korrata ei tule sellisel juhul mitte omandamist vajavat materjali, vaid alustada tuleb täiesti algusest, õpilase aktiveerimisest. Kuivõrd see on enne järgmist tundi üldse võimalik, on iseküsimus.
Nagu öeldud, on individuaaltundides aktiveerimisprotsessi võtted täiesti erinevad grupitundides kasutatavatest. Paraku õpetavad pedagoogika gurud ikkagi kas grupitööst või individuaaltundides kasutatava sajandeid vanast selli ja meistri suhtest lähtuvalt. Mõlemad kahtlusteta toimivad omas nišis. Vähegi ammendavaid seoseid nende õpetuste vahel keegi minu jaoks veel visandada pole suutnud. Pigem olen kogenud mõlemapoolselt teise õppeviisi kasutajate halvasti varjatud halvustamist.
Tegelikult on õpilased meil samad, nende õppimismehhanism on sama nii grupi-, individuaal- kui online-tunnis. Pilliõpetajad järelikult töötavad grupiõppega võrreldes samu hoobi kasutades, kuid eelkõige kirjeldavad tehtavat erinevalt. Vajadus näha seoseid erinevate õpetamismeetodite vahel on nüüd, kus peame, aga ka saame õppeprotsessi edukalt üle viia online-keskkonda, eriti aktuaalne.

 

*Väga hea internetiühendus korral (vähemalt 50 M/sek ja lühike latentsusaeg) on vabavaralise Jamuluse nimelise programmi ja võimaluse korral mõnda lähedal asuvat serverit ühenduskohana kasutada distantsilt audio koosmäng tegelikult ka juba võimalik. Ühenduse tekitamine nõuab küll märksa rohkem aega ja arvuti kasutamise kogemusi, kui Zoomi tarvis heliseadete paika sättimine.

 

Fagotiõpetaja

Tarmo Velmet