FAGOTT

Fagott on tenorihäälne puupuhkpill, mis sümfooniaorkestri puupillidest on ilmselt kõige enam säilitanud oma ajaloolist olemust. Nimelt 19. sajandi lõpus, 20. alguses, kui teised puupillid akustika arenedes tegid läbi suured ehituslikud muudatused, oldi fagotti tõsisemalt reformima asudes sunnitud tõdema, et pilli omapärane tämber tuleneb eelkõige just nendest omadustest, mida reformijad muutma oleks kippunud. Nii räägivad fagotistid anekdoodina ikka lugu sellest, kuidas fagoti reformimine täieliku läbikukkumisega lõppes – leiutati saksofon. Anekdoodis on just parajal määral tõtt, et jääda anekdoodiks ja mitte olla sõna-sõnalt tõsi, saksofon on kindlasti väärt leiutis.

Täpselt samal kombel, kui leiutati saksofon 20. sajandi alguses, leiutati dultsian, esimene fagotitaoline pill 16. sajandi alguses Itaalias ja levis sealt kiiresti Brüsseli kaudu üle Euroopa. Eriti Hispaanias mängiti dultsiane pikalt, kohati isegi veel 20 sajandilgi. Barokiajastu Euroopa heliloojad kirjutasid muusikat üldjuhul siiski juba Prantsusmaal Martin Hotteterre poolt leiutatud barokkfagotile, fagoti otsesele eelkäijale. Tänane fagott sündis 19. sajandi lõpus, kui saksa muusik, õpetaja ja helilooja Carl Almenräder tegi koos Gottfried Weberi nimelise akustikuga pilli konstruktsioonis korraga palju muudatusi, mis teiste meistrite poolt kiiresti omaks võeti. Erandina jäid vanemat „mudelit“ kasutama prantslased, kes omakorda ka seda edasi arendasid. Tasahilju on prantsuse fagott saksa pillile siiski alla jäämas – tänaseks on Prantsusmaal ja Kanadas veel mõned üksikud orkestrid, kus prantsuse fagotti kohata võib.
Fagotimängijaid on Eestis ootamatult vähe – ilmselt pilli kõrge hinna tõttu. Samuti on 7-aastaselt muusikat õppima asuva lapse jaoks pilli kaal ja mõõtmed läbi ajaloo liiga suured tundunud ja seetõttu, alustades 10-12 aastaste lastega, on õpetajatel tulnud leppida õpilastega, kes mingil põhjusel oma muusikaõpinguid mõnel teisel erialal jätkata pole soovinud. Alles viimastel aastakümnetel on õpitud valmistada fagotte, mis sobivad ka lastele alates viiendast, kuuendast eluaastast ja nii on ka minu erialal tekkinud võimalus alustada kohe alguses õige pilliga. Tänu EV-100 “Igal lapsel oma pill” ühiskingitusele ostame ühe sellise pilli ka Kosele, makstes kooli eelarvest vaid 20% pilli hinnast. Sama toetusprogrammi abiga on viimase kahe aasta jooksul õpilaspillide hulk Eesti muusikakoolides mitmekordistunud, kuid et aastakümneid valitsenud pillide puudus on juba ammu muutunud krooniliseks mängijate ja õpetajate puuduseks, ei pea lähema 50 aasta vältel küll ükski fagotist oma mängu- või esinemisvõimaluste pärast muretsema. Muusikakool, kus fagotti õpetatakse, on Eestis haruldus ja kes selle pilliga kaela kandma hakkab, on erinevates ansamblites ja orkestrites kohe väga nõutud tegelane.

Kose Muusikakoolis õpetab fagotti alates 2015. aasta sügisest Tarmo Velmet. Et fagotiste on vähe, sellest annab tunnistust ka 2016. aasta Loode-Eesti regiooni puupuhkpillide konkurss, kus Kose fagotipoiss Robert Nael oleks olnud ainus ja läbi ajaloo esimene osalev fagotist, kui talle konkurentsi pakkumiseks poleks Nõmme muusikakoolist kutsutud osalema veel kaks õpilast. Mis pill fagott ikkagi on ja kuidas seda mängivad aasta või kaks õppinud lapsed, saab vaadata ja kuulata allolevatelt videolt. Salvestus on pärit 2015. muusikakooli õppeaastat lõpetavatalt kontserdilt “Akordion kutsub külla”.