Maris Viisma

Maris töötas muusikakoolis 2014. sügisest 2016 kevadeni. Enda kohta kirjutas ta järgmist:

“Minu elu esimene esinemine toimus Musamari kevadkontserdil, olin siis 3-aastane. Pidin isa kukil läbi saali ,,ratsutama”, ise samal ajal midagi lauldes ning mulle see tähelepanu meeldis. Sealt edasi läks kõik loomulikku rada pidi, tahtsin muusikakooli klaverit minna õppima, aga vanematele meeldis viiul – nii ma sellele erialale sattusingi. Nagu ikka noortel ja kärsitutel, oli palju neid hetki, kui oleksin tahtnud pilli nurka visata ja hoopis sõpradega aega veeta. Lõpetasin siiski muusikakooli tublide tulemustega ning siis tundus juba loogiline jätkata oma õpinguid Otsakoolis, mille 2012. aastal Tiina Pangsepa klassis ka lõpetasin. Sama aasta sügisel astusin sisse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse interpretatsioonipedagoogika osakonda, mille bakalaureusekraadi sel kevadel prof. Mare Teearu juhendamisel omandan. Loodan oma õppeteekonda veel jätkata ning mõne aasta pärast ka magistrikraadi taskusse pista, et oleks veelgi suurem hulk teadmisi ja kogemusi, mida teistega jagada.”

Töölt lahkumist põhjendades kirjutas Maris:

“Kuulus kirjanik Paulo Coelho on öelnud – ,,Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.”
Nii on ka minu jaoks jõudnud kätte hetk, kus tunnen, et avastada ja õppida on veel palju. Alates sügisest õpin Budapestis Liszti konservatooriumis, et tulla tagasi ja olla targem, tegusam ja parem kui kunagi varem. Kose muusikakool koos kõikide toredate õpetajate, usaldavate lastevanematega ja nii armsaks saanud lastega on jätnud minusse sügava jälje – tänu sinna tööle asumisega süttis minu peas lambike, mis ütles ,,Ahhaa, aga see ongi ju sinu jaoks, just seda sa peaksidki tegema!” ja ma olen selle eest igavesti tänulik. Aitäh, Kose, et näitasid mulle suuna kätte ja kes teab, ehk kohtume millalgi jälle!”