PLOKKFLÖÖT

Ostsin plokkflöödi, mida kavatsen mängima õppida, kuna selle heli meeldib mulle kõigist maailma helidest kõige rohkem”
Samuel Pepys (1633-1703)

Plokkflööt on üks varasemaid puupuhkpille. Plokkflöödi sarnaseid vilesid kasutati juba 4. – 2.aastatuhandel enne Kristust, mis tähendab, et seda pilli võib pidada umbes 4000 aasta vanuseks. Tänapäevse nimetusega on esimesed andmed pärit aastast 1388. Kõige populaarsem oli pill renessanssis (14.–17.saj) ja barokis (17.–18.saj). Sellest ajast on pärit enamus plokkflöödi repertuaarist, mis on väga virtuoosne.
Plokkflööti valmistatakse väga erinevatest puitudest – vahtra-, pirni-, roosi-, ploomi-, eebenipuust. Kose Muusikakoolis kasutatavad pillid on valmistatud pirnipuust. Plokkflöödil on nokataoline huulik, pilli keha (keskosa) ja alumine jätk (lõpuosa). Pillil on kaheksa sõrmedega kaetavat auku, madalamatel pillidel on lisaks ka klapid.
Plokkflöödi heli on üsna terav ja läbilõikav, eriti kõrgemates registrites. Pilli alumine register vaikne ja sume, sama kehtib ka perekonna madalamate esindajate kohta. Vaatamata lihtsale ehitusele, on pill küllaltki jonnakas ja nõudlik nii sõrmede asetuse kui puhumise suhtes.
Kuna plokkflöödiga on heli tekitamine küllaltki lihtne, siis on pill laialdaselt kasutatav koolimuusikas. Õnneks on muutumas arusaam, et plokkflööt on ainult väikeste laste pill või üleminekuinstrument teistele puhkpillidele. Plokkflööt on võrdväärne teiste puupuhkpillidega, mis tähendab, et on tarvis suurt pühendumist ning palju harjutamist.

Kristi Talistu