Tromboon

Tromboon on vaskpuhkpill.
Sõna “tromboon” pärineb itaalia keelest (trombone), kus tromba tähendab trompetit ja lõpp “oon” suurt. Seega trombooni eelkäiaks oli 14. sajandi lõpul suur S-kujuline trompet. Järgmistel sajanditel kuulus tromboonide perekonda palju erinevaid pille. Üldjuhul kasutati trombooni koori saatepillina, kuna trombooni kõla on sarnane inimhääle omaga.
Trombooni “taassünd”sai alguse Austriast: seda kasutasid Leopold Mozart 1719-1787, Georg Christoph Wagenseil 1715-1777, Johann Albrechtsberger ja Johann Ernst Eberlin. 18. sajandi alguseni kuuldi trombooni harva väljaspool usuhooneid, orkestri tavakoosseisu hakkasid need pillid kuuluma oma täiskohaga alles Beethoveni teostes ja sedagi alles tema 5. sümfoonias 1808.
Barokktromboone kasutatakse ka kaasajal vanamuusika ansamblites.

Esimesed ventiiltromboonid valmistati Viinis juba 1818. a, kaasaegsed B- ja F- tromboonid võttis kasutusele aga 1839. a kuulus pillimeister C. F. Sattler Leipzigist.
Trombooni silindriline toru on umbes kolme meetri pikkune ja väheste keerdudega. Silindrilisus võimadab pillisisese heliresoneerimise, mis tundub kuulajale säravama helikõlana, kui koonilised puhkpillid ja seetõttu käsitletakse trombooni ka signaalpillina nagu trompetit. Ehituse kõige iseloomulikum osa on U-taoline liuglev toru kuliss. Seda edasi-tagasi liigutades saab muuta pilli toru pikkust, seega ka helikõrgusi. Täiesti kinni lükatud kuliss annab trombooni põhihäälestuse, seda järjest avades kõlavad üha madalamad helid. Kulissi sujuvalt liigutades muutub ka helikõrgus sujuvalt, libisevalt. Seda mänguvõtet nimetatakse glissandoks.
Kuulsaid tromboniste on palju, neist tuntumad on Glenn Miller, Christian Lindberg, Tommy Dorsey.
Pillikäsitlus.
Tromboonid metallpillidena ei lähe kahjuks ajas kallimaks nagu enamus keelpille. Kalliks ja väärtuslikuks instrumendiks kujunevad nad aga ainult läbi oskusliku hoolduse ja järjepideva kasutuse. Tromboon väga isikliku instrumendina hakkab kõlama ja sobima mängijaga läbi kauaaegse õppe- ja hooletegevuse. Tromboonikäsitluse tähtsaimaiks vahendeiks on huulik, poogen (kuliss), pillikast ja loomulikult mängija oskuslik füüsise kasutus saavutamaks emotsiooniderikka kuulajale vastuvõetava heliteose esitluse. Oluline on pillihuuliku ja pillisisepinna oskuslik hooldamine. Hooldusvahendeid tromboonile saab osta suurematesu pillipoodidest. Et aga pilli sisepind oleks mängukõlbulik, tuleb hoolitseda suuhügieeni eest ja mitte anda instrumenti võõrastesse kätesse. Pilli ei unustata soojusallika liiglähedusse, ega ka miinuskeskkonda. Peale pillimängu pill puhastatakse pehme lapiga, puhastatakse kuliss, õlitatakse ja paigutatakse turvaliselt kohvrisse. Ka hetkeks pilli käest ära pannes ei asetata seda põrandale, toolile või lohakalt lauale vaid pillikastile või selleks mõeldud statiivile. Kord kuus vajab pill sisepuhastust ja on oluline kasutada sobilikke määrdeid ja sisepesu vahendeid.
Head oskuslikku pillihoidu ja mõnusat pillipuhumist!

Olev Roosa